Et kirglikult delegeerides ei kaoks juhist kirg…

„Kuidas on Sul õnnestunud mentorina õpitud uusi oskuseid oma põhitöös rakendada?“

Nõnda küsisin hiljuti ühelt ärisektori keskastme juhilt. Tänu Heateo Sihtasutuse vabatahtlikuks hakkamisele oli tal olnud esmakordselt oma karjääri jooksul võimalus end mentorina proovile panna.

Ta vastas nõnda: „Eelkõige olen hakanud alluvatele rohkem delegeerima. Sealhulgas olen õppinud laskma neil endil probleemidele lahendusi leida ja siis neid ka teostada. Kusjuures, see pole üldsegi lihtne. Alluvad on hakanud vihjamisi küsima – et kas juht ka üldse midagi teeb?“

Tere tulemast lugema teist ja mõneks ajaks viimast postitust delegeerimise ja läbipõlemise teemal. Eelmise postituse samal teemal leiad siit lingilt. Inspiratsioon pärineb eelmisel nädalal toimunud EMSL-i liikmeklubi ürituselt.

Jah – delegeerival juhil on väga tähtis jälgida, et suhted alluvatega tasakaalus püsiksid…

Igal juhul on delegeerimine üks nendest iga juhi põhioskustest, milleks peab algatus ja energia temast endast tulema. Olen küll kohanud inimesi, kes ise end liiga vähe delegeerivale juhile appi pakuvad… kuid sellised aktiivsed panustajad kuuluvad pigem vähemusse. Eriti on nad vähemuses väljaspool kodanikuühenduste aktivistide maailma.

Kui juht ise organisatsioonis ei delegeeri, ei saa ta üldiselt väljakutsete lahendamisel ka alluvatele loota. Sellistes juhtudel on alluvad nagu suured kiisud EMSL-i plakati pildil. Nutavad, kisavad ja on meeleheite äärel – aga samal ajal on neil ka väga mugav, kui juht ise kõik ära teeb, põlegu ta ükskõik kui suure leegiga. Alluvate seisukohast – tehku üksi (ja põlegu) edasi! Mis sest, et kahju on nii juhist kui organisatsiooni saatusest…

Alluvad on juhi läbipõlemise pärast siiralt mures...

Niisiis, delegeerimine on igal juhul kasulik ja lausa hädavajalik ja nii edasi. See selleks.  Küll tahan järgnevalt tutvustada ühte vaatenurka seoses riskidega, mida kodanikuühenduse juhil tuleb delegeerides silmas pidada. Ja ma ei pea siinjuures silmas tavatarkuseid, nagu:

Mulle avanes see vaatenurk, kui olin käinud äsja lõppenud Hispaania kino festivalil vaatamas Argentiina linateost pealkirjaga „Saladus nende silmades“. Huvitav filosoofiline põnevik, kusjuures. Romantiline ka :)

Üks tsitaat sealt:

„Mees võib muuta kõike. Oma nägu, oma kodu, oma perekonda, oma tüdruksõpra, oma usku, oma Jumalat. Aga ühte asja pole tema võimuses muuta. Ta ei suuda muuta oma KIRGE…“

Kuidas on seotud kirg, delegeerimine, läbipõlemine ja kodanikuühenduste edukas juhtimine?

Eelpool toodud tsitaat räägib meestest (heh, praegusel naistepäeva nädalal väga inetu kokkusattumus), aga kirg on ülimalt tähtis ka kodanikualgatuste juhtide edu jaoks, olgu eestvedajaks mees või naine.

Kui juht saab juhiks oma kire tõttu ja juhi rollis ei õnnestu tal seda asja enam teha, põleb ta läbi emotsionaalselt. Tavaliselt on kodanikuühiskonna juhi kire allikas seotud lahenduse loomisega probleemile, mis on teda ennast sügavalt puudutanud (olgu selleks vanemliku hoolitsuseta lapsed või säilitamist vajavad rannaniidud). Mida paremaks juhiks eestvedaja läbi delegeerimise muutub, seda rohkem võib ta kaugeneda rohujuure tasandil tegutsemisest… ja tema kire allikas võib kokku kuivada.

Olen näinud nii mõndagi kodanikuühenduse juhti, kelle kireks on näiteks inimeste aitamine läbi nõustamise. Kui ta tegeleks ka juhina ainult oma sihtrühma nõustamisega, ei oleks ta juht. Kui ta tegeleks ainult delegeerimisega, kaotaks ta kire ega oleks enam juhina särav. Kui ta tegeleb mõlemaga ühekorraga, ei ole organisatsioon efektiivselt juhitud.

Tasakaalu leida on siinjuures keeruline, kuid just pidevat tasakaalu leidmist, vahepeal selle kaotamist ja taasleidmist ongi kodanikuühiskonna juhtimisel vaja. Siinjuures on juhil tarvis eelkõige vaadata iseenda sisse… ja kindlasti kasutada ka mentori abi.

Erinevalt kirgliku Argentiina filmi kirglikust tsitaadist usun, et kui oma kirge just muuta ei saa, siis ümber mõtestada küll. Oma meeskonnakaaslaste nõustamine juhina, et nood suudaksid organisatsiooni sihtrühma liikmeid aidata senisest veelgi rohkem ja paremini – see väljakutse võib tekitada sama suurt kirge kui kunagi pakkus töö rohujuure tasandil sihtrühma liikmetega.

Aga taoline kire ümber mõtestamine nõuab suuri vaimseid pingutusi. Just seetõttu tasub mõelda mentori leidmisele neil juhtidel, keda kire allika kokkukuivamine ähvardab. Kõike seda illustreerib alljärgnev skeem.

Või on tegemist pseudoprobleemiga? Noh, näiteks äriühingutes on asi lihtne. Probleemi pole! Inimesed, kes ei taha delegeerimisahelas edasi liikumise tõttu oma kire allikast kaugeneda, võivad teha eduka karjääri eksperdina, spetsialistina. Näiteks väga edukas ajakirjanik, keda innustab põnevate teemade leidmine ja köitval viisil lugejateni viimine, ei pea ju tingimata toimetust juhtima hakkama. Sellega võib temast hoopis edukam olla keegi, kes võib-olla ise kirjutab viletsasti, kuid saab nii argiasjade haldamisega kui ajakirjanike innustamisega väga hästi hakkama. Niisiis – ärisektoris peavad juhtima… lihtsalt juhid.

Kodanikualgatuse eesotsas ei pruugi aga „lihtsalt“ juhid veenvad olla. Sotsiaalsete liikumiste käimalükkamiseks ja kogukonna kaasamiseks on vaja kirge. Kire jaoks on omakorda tarvis kire allikat, millega eestvedaja ühenduses on.

Miks tal seda äriettevõttega võrreldes rohkem tarvis on? Nimelt on mittetulundusliku organisatsiooni või sotsiaalse ettevõtte juhil tavaliselt tarvis oma kogukonnale, toetajatele ja avalikkusele tõestada, et ta suudab muuta midagi paremaks seoses inimloomusega – teha ära midagi, mida seni võimatuks peetud! Olgu siis tegemist maailmast prügi ära koristamisega, uimastisõltlastele uue elu andmisega või õnnelike lapsendamiste arvu järsu kasvuga. Ilma kireta selliseid asju veenvalt ära ei tõesta.

Vabatahtlike kaasamise puhul on vajadus juhi kirglikkuse järele ilmselge. Siinjuures tasub aga meeles pidada ka töötajaid. Kodanikuühendustes, kus andekate inimeste palgatase on reeglina turukeskmisest madalam ja igapäevatöö sihtrühm tavaliselt turukeskmisest keerulisem, on juhi eeskuju ja temast kiirgav energia väga tähtis. Alluva jaoks on suur vahe, kas juht ei tee midagi seetõttu, et on kõige endale võetud asjadega juba toime tulnud ja jälgib toetava pilguga meeskonnaliikmete pingutusi… või delegeerib kõik enda töölauale jõudvad teemad hoobilt ära, ise nendesse süvenemata.

Muuseas, kui juht millessegi ei süvene, siis on tal raske ka millegi osas kirge tekitada, seda alal hoida, teisi sellega toita. Just süvenemise ja kire seoste tõttu ei usu ma vastandamisse „juht“ vs „spetsialist“ ja sajaprotsendilise delegeerimise võimalikkusse kodanikuühenduses. Elu pole nii lihtne. Õnneks iseloomustab keerulisi elunähtuseid muuhulgas see, et nad on põnevad… ja tekitavad kirge.

P.S Suur aitäh kõigile EMSL-i liikmeklubis osalejatele oma isiklike läbipõlemisega ja delegeerimisega seotud lugude jutustamise eest. Ja erilised tänusõnad kuuluvad Mailile Eesti Lugemisühingust, kelle algatusel üritus toimus. Kui me kõik suudaksime isiklikke läbielamisi ja õppetunde oma inimestega sedavõrd siiralt ning selgesõnaliselt jagada, oleks pingelisi olukordi ja läbipõlemisele liginevaid olukordi meie eludes palju vähem. Tänud!

Filmiplakati allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/9/91/Cartel-nuevo-de-el-secreto-de-sus-ojos.jpg


Lisa kommentaar

css.php