Kust see tsitaat pärineb? Eks ikka Memokraadist, kus täna ilmus Kaido Ulejevilt asjalik lugu “Vaesus kui toode”.

Koos vabatahtlikena panustavate kommunikatsiooniprofessionaalidega oleme sama probleemiga maadelnud ka Heateo Sihtasutuses. Nimelt meie poolt toetatavate organisatsioonide kommunikatsiooniplaanide juures abiks olles:

1. Organisatsioonil on oma eesmärkide saavutamiseks tarvis avalikkuse tähelepanu. Näiteks: hoiakute muutmiseks või ressurside kogumiseks.

2. Avalikkuse tähelepanu saab kõige paremini massimeedia kaudu.

3. Massimeediasse pääsemiseks (ja seal silma jäämiseks) tuleb ennast alasti kiskuda, kas otseselt või piltlikult.

4. Enda otseselt või piltlikult alasti kiskumisel võivad alati olla ootamatult suured negatiivsed tagajärjed. Alates isikliku tõsiseltvõetavuse kaotusest kuni kogu oma tegevusvaldkonna naeruväärseks muutmiseni või selle kohta kahjulike stereotüüpide loomiseni. Seda eriti juhul, kui enda asemel kistakse (otseselt või piltlikult) alasti oma sihtrühma esindajad  - näiteks vaesuses vireleva lasterikka perekonna liikmed… või erivajadusega inimesed… või vanemliku hoolitsuseta lapsed… või uimastisõltlased… nii edasi.

Mõned Heateo toetatavatest organisatsioonidest on õppinud vajaduse korral meedia tähelepanu suurepäraselt võitma ka ilma alasti kiskumisteta. Näiteks Terve Eesti SA, Noored Kooli või Oma Pere. Aga ega see lihtne pole ja seda kommunikatsiooniväljakutset tuleb päevast-päeva pureda igal kodanikuühendusel ja sotsiaalsel ettevõttel.

Nutikaid lahendusi on siinjuures kindlasti mitmeid, mida igal organisatsioonil tulebki omavahel kombineerida. Siinjuures pakun välja ühe võimaluse, mida Eestis pole osatud või julgetud kodanikualgatuste endi poolt kasutada.

Nimelt – kiskuda oma sihtrühma esindaja alasti küll… aga hoopis ilukirjandusliku teose lehekülgedel või kinoekraanil. Just-just.

Üks kommertslikult edukas raamat või mängufilm võib tekitada ühiskonnas rohkem kõneainet kui loomade varjupaiga või lastekodu ees reedeõhtuse uudistesaate tarbeks viisteist lahti riietuvat tippmodelli.

Kaks kuulsat näidet

Hittromaan “Onu Tomi onnike” (1852) aitas kõvasti kaasa sellele, et põhjaosariikide elanike üldine meelsus lõplikult orjapidamise vastaseks muutus. Edasi tuli juba Ühendriikide kodusõda (1861–1865) ja orjuse kaotamine.

Krimipõnevik “Ohver” (1961) oli üks olulistest sütikutest Suurbritannias tekkinud avalikule diskussioonile, mis päädis homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisega 1967. aastal.

Niisiis…

Ühiskondlikku vastukaja pälviv kultuuriteos ei aita kaasa mitte ainult ühe konkreetse organisatsiooni eestkoste eesmärkide elluviimisele. See võib üleöö paisata segi terve valdkonna! Inimesed loevad või vaatavad, soovitavad sõpradele, arutlevad, kiidavad heaks, vaidlevad vastu… Ja enam polegi tarvis kedagi oma sihtrühmast veel eraldi paljaks kiskuda, sest ühiskondliku muutuse seemned on juba külvatud.

Muuseas, kultuurivaldkonnaga koostöö tegemine säästab ka organisatsioonide ressursse iga organisatsiooni kommunikatsiooniplaani eraldi elluviimise arvelt. Kogu valdkonna organisatsioonid saavad üheskoos oma ühiskondlikus sõnumis kokku leppida, koguda vahendeid ja alustada koostööd mõne andeka loovinimese või kollektiiviga. Edasine, nagu öeldakse, saab olema juba ajalugu. Ja kui asi kukub läbi… noh, kas järjekordne riskivabalt hambutu välireklaami kampaania oleks olnud parem investeering?

Siinjuures rõhun just vajadusele kodanikuühenduste endi poolt algatust üles näidata. Kui mõni loomeinimene valdkonnaga haakuva teosega ootamatult avalikkuse ette ilmub, võib kodanikuühenduse jaoks olla hilja reageerida ja seda oma eestkoste huvides ära kasutada.

Kus on eestikeelne film, mis aitab parandada vaestest peredest laste ligipääsu huviharidusele… või raamat, mis suurendab kahekordselt erivajadustega inimeste tööhõivet… või teatritükk, mis aitab kaasa üle kolmeaastaste laste lapsendamisele?

Pall on käesolevaga õhku visatud :-)

Pildiviited: http://memokraat.ee/2012/04/vaesus-kui-toode/; http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/31/UncleTomsCabinCover.jpg;  http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/b/ba/Victim_film.jpg

OI OI, KUIDAS NII?

„Ei rahastata lihtsalt MTÜ palgafondi ega jooksvaid kulusid.“

Just sellise lause võib leida ühe hetkel toimuva heategevuskonkursi tingimuste hulgast. „Abi peab ju jõudma otse abivajateni!“ See on üks kolmest kõige kahjulikumast müüdist heategevuse kohta meie ühiskonnas. Ah et miks need müüdid on kahjulikud? Eks ikka seetõttu, et need takistavad annetuste ja muu materiaalse abi jõudmist nende maailmamuutjateni, kes oskaksid nende abil kõige rohkem positiivseid muutuseid luua.

Palun Sul järgnevat lugedes mõtelda kolmele küsimusele:
1. Mis on Sulle kõige südamelähedasem kodanikualgatus/ühendus Eestis?
2. Kas mõni nendest kolmest müüdist takistab ka selle algatuse toetajate ringi laienemist?
3. Kui jah, siis mida saad Sina ise nende müütide murdmiseks ette võtta? Kasvõi seda postitust teistega jagades… ja reede õhtul perekonna või sõprade ringis heategevuse teemal arutelu alustades. Luban Sulle – see saab olema tuline arutelu! :)

Müüt # 1. Igasugune heategevus on hea tegevus.

Miks see müüt on tekkinud?

Raha või asjade annetaja teeb seda vabatahtlikult. Ta ei pea seda tegema, aga võib teha – ja tahab teha! Milline õilis otsus! Tundub, et heategija suuremeelsust tuleb igal juhul tunnustada. Olgu heategu suur või väike – igal juhul läheb abivajajal ju natukenegi paremaks! Ja mõnikord võib pisikesest heateost alguse saada pikaajaline hingeline seotus valdkonnaga ning palju-palju edasist panustamist.

Seega – igasugune heategevus on hea?

Miks see väide on siiski müüt?

Sest teatud tüüpi heategevuslikud panustused muudavad maailma palju rohkem kui teist tüüpi täpselt sama sihtrühma aitavad heategevuslikud panustused. Oluline on algatuse mõju suurus. Mõned on suurema mõjuga, mõned väiksemaga.

Oletame, et heategija tahab toetada vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsi. Kas ta pingutab selleks, et leida üles organisatsioon, mille tegevus mõjutab vanemliku hoolitsuse kaotanud laste elusid kõige sügavamalt ja pikemaajaliselt – näiteks perepõhised asenduskodud, lastekodude sõprade klubid, kasupered, lapsendajad? Või suunab oma panuse organisatsioonile, mis toetab lapsi lühiajaliselt, pigem materiaalselt, ilma nende ellu püsivat jälge jätmata? Teisel juhul on heategija pigem pahategija.  

Miks ma nüüd nii hullult ütlen? :)

Nimelt seetõttu, et tema annetus aitab püsida elus ja tegevuses sellistel organisatsioonidel, mille meeskonnad lihtsalt veedavad-viidavad vanemliku hoolitsuseta laste aega, laskmata nende ellu inimesi ja tegevusi ja mõtteid, mis päriselt nende elusid muudaksid. Ühesõnaga, annetajate seas menukad, kui pigem väikese mõjuga algatused võtavad ära kasvuruumi tõeliselt mõjusatelt organisatsioonidelt.

Ja mis puutub sellesse, et esimesest pigem juhuslikuna sündinud heateost võib alguse saada pikk teekond pühendunud heategijana… ehk on võimalik elanikkonda sedasi harida, et ka ükski esimene pisike heategu ei läheks väikse mõjuga tegevuse toetuseks, vaid juba seegi panus saaks parimal võimalikul viisil ära kasutatud? Mida kõrgemalt tasemelt õppimisteekond heategijana peale hakkab, seda kaugemale on võimalik jõuda.

Mida selle müüdiga peale hakata?

Kindlasti ei tasu ühtegi praegust heategijat halvustada, isegi kui tema panus läheb kas (enamasti) teadmatusest või (mõnikord) laiskusest kohta, mis abivajajate aega kas lausa raiskab või lihtsalt ei kasuta nii hästi, kui oleks võimalik. Pigem tasub rääkida üha rohkem ja rohkem lugusid mõtestatud toetamise võimalustest. Tõestada, et läbimõeldult toetades saab annetaja ise emotsionaalset rahulolu rohkem. Tõeliselt mõjusate kodanikualgatuste kõrval kahvatuvad lihtsalt õhku täis kodanikuühendused iseenesest. Ja kuidas mõjusaid kodanikualgatusi heategijatele arusaadavamaks ja kütkestavamaks muuta? Vot selle jaoks ongi olemas peen nähtus nagu kommunikatsioon :) Teiste sõnadega – suhelda, suhelda, suhelda – julgelt ja läbimõeldult.

Müüt # 2. Abi peab alati jõudma käegakatsutaval kujul otse abivajajani.

Miks see müüt on tekkinud?

Sest inimesed vajavad kindlustunnet. Annetaja tahab oma silmaga näha, mille vastu oli tema panustatud eurosid võimalik poes vahetada. Ilma kindlustundeta on keerulisem oma heateost emotsionaalset rahulolu tunda. Sealjuures tahetakse vältida ka seda, et keegi teine osapool – näiteks MTÜ töötaja – laste aitamiseks mõeldud rahast kübetki isiklikku kasu saaks. Just sellepärast tekivadki heategevuskonkursside tingimustesse reeglid nagu: „Ei rahastata lihtsalt MTÜ palgafondi ega jooksvaid kulusid.“ Näiteks palju kindlam on osta turvakodus ajutise hoole all olevatele vanemliku hoolitsuseta lastele oma annetuse eest toreda suure karumõmmi, sest kui raha satub asutuse ühisesse katlasse, siis mine tea, mida sellega veel tehakse…

Seega – abi peab alati jõudma käegakatsutaval kujul otse abivajajani?

Miks see väide on siiski müüt?

Halb uudis annetajatele – käegakatsutav materiaalne abi ei muuda peaaegu kunagi selle inimese elu, keda tahetakse aidata. Võib-olla erandkorras, aga reeglina mitte. Tavaliselt on abivajaja hätta sattunud väga keerulistel põhjustel ja tema hing on kõvasti muserdada saanud, olgu tegemist tavapärasest karmima koolikiusamise ohvriga, kodutuga, pikaajaliselt töötu ratastoolis inimesega või alkohoolikutest vanemate perekonnast eraldatud lastega. Pakk nätsu või kuum hapukapsasupp sellises olukorras väga palju edasi ei aita. Taoliseid abivajajaid suudavad nende hädast ja selle psüholoogilistest tagajärgedest välja aidata ainult väga tugevad professionaalid üsna pika aja jooksul kõvasti pingutades. Selliste asjatundjate tööpanuse ja -keskkonna eest on õiglane maksta – ja maksta õiglaselt palju. „Ei rahastata lihtsalt MTÜ palgafondi ega jooksvaid kulusid?“ Mida paganat siis veel rahastada kui mitte seda?

Mida selle müüdiga peale hakata?

Jälle – kommunikatsioon. Suhtlemine ja selgitamine – ning ikka taolisel moel, et inimesed viitsiksid kuulama jääda, suudaksid sõnumist aru saada. Kommunikatsiooni teha kodanikuühiskonna kohta ühiselt (EMSL-i panus) ja iga valdkonna / organisatsiooni kohta eraldi (valdkondlik katusorganisatsioon, kodanikuühendus ise). Kõige selle eelduseks on muidugi see, et kodanikuühenduses tegutsevate inimeste pingutusel on tõepoolest positiivne mõju oma sihtrühmale.

Muuseas, mõni kodanikuühendus on öelnud välja, et nemad ei jõua kommunikatsiooni teha, sest põhitööga on liiga kiire. See on sama, nagu öelda, et hingata ei jõua, elamisega on liiga kiire. Selleks, et elada, tuleb hingata. Ja organisatsioonis tuleb lisaks sihtrühma aitamisele teha nii mõndagi muud, et põhitegevuse püsimine ikka võimalik oleks. Sealhulgas nii raamatupidamist kui kommunikatsiooni. Viimane, kusjuures, on mõneti… vaheldusrikkam kui esimene :-) Ja tublit kommunikatsiooni tegeva organisatsiooni juurde tuleb tublisti annetajaid. Andku ainult taevas neile annetajatele mõistust aru saada, millise kommunikatsiooni taga on päriselt olemas ka positiivne mõju (vt müüt #1).

Müüt # 3. Abi peab andma sellele organisatsioonile, kes on kõige rohkem hädas.

Miks see müüt on tekkinud?

Üsna mitmed kodanikuühendused on Eesti avalikkuse seas väga  tuntud. Neile annetatakse palju. Lisaks on suur hulk vähem tuntumaid organisatsioone, kelle materiaalne seis on samuti üsna hea. Lisaks õhkub neist jõudu ja sära – koduleht on viimase peal, töötajate silmad põlevad, vabatahtlikud möllavad pühendunult… Milleks siis selliseid edukaid kodanikuühendusi toetada? Neil läheb niigi hästi! Ja veel hullem, kui tegemist on sotsiaalse ettevõttega. Kujutate ette – neil peaks ju olema raha nagu raba. Pigem tasub otsida ikka sellise abivajajatega tegeleva organisatsiooni, kes vaevleb ise raskustes ja pole suutnud endale veebilehtegi meisterdada… Nende jaoks oleks väiksel annetusel palju suurem väärtus kui kümnete tuhandete eurode suuruste eelarvetega tegutsejatel, eks ju.

Seega – abi peab andma sellele organisatsioonile, kes on kõige rohkem hädas?

Miks see väide on siiski müüt?

Müüdi # 2 juures rääkisime sellest, et enamustes abivajajatega seotud valdkondades on tarvis suuri ja pikaajalisi pingutusi. Näiteks vanemliku hoolitsuseta laste hoolekande organisatsioonis võib laps oma teekonnal täiskasvanuks veeta üle 18 aasta!

Maailma muutmiseks on vaja väga tugevaid, sealhulgas rahastuse poolest endaga suurepäraselt toime tulevaid organisatsioone, kes suudavad oma meeskonda palgata parimaid professionaale. Sest kehvemad töötajad… ei saa tõrjutud sihtrühmade aitamisega (nt puuetega inimeste tööhõive suurendamisega)  või ühiskondlike hoiakute muutmisega (nt loodusse prügi viskamise vähendamisega) suurte väljakutsetega hakkama. Sest need väljakutsed on  meeletult suured – isegi organisatsiooni jaoks, kel paari järgmise kuu kontori üüri- ja palgaraha juba arve peal olemas. Just selliseid tugevaid organisatsioone tasubki toetada.

Elujõulisus on tihti märk heast juhtimisest – küllap elujõulises organisatsioonis aidatakse mõjusalt ka abivajajaid. Elujõuetus võib olla märk pigem nõrgast juhtimisest – kui finantsid pole korras ja veebilehtki puudu – kas on ikka kindel, et sihtrühmaga tõhusat tööd tehakse?

Ja mis sotsiaalsetesse ettevõtetesse puutub, siis tihti on neil keeruline oma arenduskulude rahastamine. Miks mitte toetada annetusega organisatsiooni, mis suudab oma jooksvad kulud ise tulu teenides ära katta – seeläbi tagades oma sihtrühmale pikemaajalise abi kui mõni vaid projektirahastusest sõltuv algatus.

Mida selle müüdiga peale hakata?

Kordan veel ainult ühe korra. Kommunikatsioon :-) Teha ise ja paluda sama oma katusorganisatsioonilt.

Eks seegi ajaveebi sissekanne on osake kommunikatsioonist. Eelkõige mõelduna kodanikualgatuste kogukondadele. Meeldetuletuseks, et ühiskonnas on laokil palju head tahet, mida võib-olla rakendaks positiivse mõju loomiseks kõige paremini just Sinu organisatsioon. Tuleb oma põhitööd hästi teha ja seda innukalt kommunikeerida. Siis hakkavad müüdid raginal murduma. Siis tuleb kaasamõtlejaid ja heategijaid veel juurde. Siis on Sul võimalus muuta veel rohkem.

Trükkisin 1931. aastal avaldatud artikli täies mahus sisse. Sellega saab ajaveebi postituse teises pooles tutvuda. Esmalt mõned kommentaarid kaasaegsest vaatekohast. Valdkonna eksperdid ärgu pahandagu, et kasutan selles postituses ametliku termini „asenduskodu“ asemel vananenud mõistet „lastekodu“. Teksti inspiratsioon pärineb ju ammustest aegadest…

Mis siis on muutunud?

Pealiskaudsel mõtlemisel tundub, et suurt midagi polegi kaheksakümne aastaga muutunud. Lastekodudes lapsi liialt palju… Perekondades aga liiga vähe… Riigil raha pole… Inimesed pakuvad lühiajalist materiaalset toetust, palju vähem pannakse õlga alla pikaajalistele lahendustele… Kokkuvõttes – süsteem ei tundu olevat karvavõrdki muutunud!

Valdkonnaga rohkem kokku puutuva tegutsejana näen siiski mitmeid suuri muutuseid paremuse suunas, mille tõttu on lootust rohkem kui kunagi varem. Näiteks nii lapsendada soovijatele kui ka juba lapsendanud peredele on toeks tugev kodanikuühendus Oma Pere. Nende läbimõeldud ja kvaliteetseid teenuseid aitavad rahastada nii riik kui ka eratoetajad, näiteks SEB Heategevusfond. See on võrreldes lapsendajate juhuslikuma, projektipõhisema, ainult vabatahtlikul tööl põhineva toetamisega suur samm edasi.

Lootuskiiri on mitmeid teisigi. Näiteks on Sotsiaalministeerium otsustanud SOS Lasteküla Eesti Ühingu eeskujul reformida kõiki lastekodusid, et kõik nendest muutuksid peremajade põhiseks. Ja nende lastekodude ümber tegutseb liikumise „Tere, Sõber“ innustusel üha rohkem vabatahtlike aitajate poolt moodustatud sõprade klubisid. Klubide liikmeskonnast võrsub loodetavasti nii mõnigi tulevane kasupere või lapsendaja.

Oluline on mõista, et lastekodudes tehakse väga tubli tööd… kuid lastekodu peab olema lastele võimalikult lühiajaline vaheetapp, mille ideaalis tuleks üldse vahele jätta. Rahastajate ja vabatahtlike energia peab minema praeguse olukorra parandamise asemel uue süsteemi loomisele. Sellise süsteemi loomisele, mille abil vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsed jõuaksid peale algse pere kaotust või sellest eemaldamist võimalikult kiiresti uude oma peresse.

Kui taolist süsteemi ei teki, avaldatakse aastal 2093 mõnes selle aastakümne populaarses naisteajakirjas („Robotperenaine“?) taas nutuse artikli, milles kurdetakse laste liiga suure arvu üle lastekodus. Tõsi küll, selle aja peale ilmuvad eestikeelsed väljaanded ainult juhul, kui oleme oma tänaste otsuste toel suutnud meie inimvara eest piisavalt hästi hoolt kanda. Aastal 2012 asub Eesti lastekodudes sellest inimvarast üle tuhane ühiku. Igaüks nendest ühikutest hingab, nutab, naerab, loodab… ja väärib uut oma pere.

Mida tänastel maailmamuutjatel tasub artiklit lugedes tähele panna?

1930-ndate aastate keelekasutus võib tänasel päeval tunduda nii mõndagi lauset lugedes üsna pentsikuna. Artikli sisu ja ülesehitus on siiski asjalikud ka tänaste teadmiste vaatenurgast. Läbimõeldud eestkoste- ja kommunikatsioonitegevus peab üheaegselt edasi andma nii ratsionaalseid kui ka emotsionaalseid põhjendusi. Ja seda Linda Einbundi (aastast 1935 eestindatuna Eenpalu) kirjutatud lugu teebki.

Ratsionaalseid argumente kasutatakse artiklis mitmel korral. Näiteks nii ühiskonna kui terviku vajadust rõhutades…

Meie vähese rahvaarvu kasvamise juures on tähtis iga üksik inimelu, keda peaks kasvatama korralikuks inimeseks.

… kui ka maksumaksja rahakotile viidates.

Meie teame aga, et iga laps lastekodudes õige palju maksma läheb, palju kallimaks, kui laps keskmises perekonnas kasvades.

Arvestamata pole jäänud lastekodus üles kasvavate laste arengupsühholoogiast tulenevad argumendid, mida viimaste aastakümnete uuringud on ka teaduslikult tõestanud.

Teame ka, et terved, erksa vaimuga ja algatusvõimelised lapsed ei saa lastekodudes tarviliselt välja areneda; laste suure arvu tõttu ei ole võimalik iga üksikut last eraldi tähele panna, eraldi kasvatada ja arendada vastavalt tema kalduvustele ja püüetele.

Lisaks faktide esitamisele antakse lugejale võimaluse teema ka emotsionaalselt läbi tunnetada.

Meil on üle maa hulk lasteta perekondi, kes ei ole iial tunnud vanemate rõõmu, kes ei ole näinud „seda päikesekiirt“, mida toob enesega kaasa väike inimlaps.

Artikkel lõpetatakse selgelt mõõdetava ja ambitsioonika eesmärgi sõnastamisega.

Kui iga selts oma piirkonnas leiaks ühegi korraliku lastearmastaja perekonna, võiksime mõnisada last anda perekondadesse.

Mõnusat järgnevat artikli lugemist ja kaasa mõtlemist! Minevikku tasub kasutada lambina, mille abil enda jaoks tänast olukorda paremini välja valgustada.

Kodu koduta lastele
Linda Einbund

Hariduse- ja sotsiaalministeeriumi poolt tehti Eesti Maanaiste Keskseltsile jaanuaris 1931. a. ettepanek kaasa töötada laste perekondadesse kasvatada andmiseks, kusjuures E. M. Keskselts võtaks oma pääle kasvatadaandja ülesandeid.

Selle juures palub ministeerium silmas pidada, et vastavate krediitide vähesuse tõttu ei saa ministeerium summe määrata laste perekondadesse kasvatada andmiseks, mispärast tuleks esialgu käsitada ainult laste tasuta kasvatada andmise võimalusi korralikkudesse perekondadesse.

E. M. Keskseltsi juhatus oma koosolekutel on seda ettepanekut arutanud ja otsustanud kaasa aidata koduta laste paigutamiseks perekondadesse tasuta kasvatamiseks, õigemini öeldes: E. M. K. tahab leida korralikke lastearmastajaid perekondi, kes võtaksid omale koduta lapsi kasulasteks.

Meil kasvatatakse koduta lapsed lastekodudes, mis peetakse üleval riigi, omavalitsuste ja seltskonna kulul. Meie teame aga, et iga laps lastekodudes õige palju maksma läheb, palju kallimaks, kui laps keskmises perekonnas kasvades. Teame ka, et terved, erksa vaimuga ja algatusvõimelised lapsed ei saa lastekodudes tarviliselt välja areneda; laste suure arvu tõttu ei ole võimalik iga üksikut last eraldi tähele panna, eraldi kasvatada ja arendada vastavalt tema kalduvustele ja püüetele.

Ka jääb laps ühises kodus, hulga seas, ilma neist rõõmudest, mida suudab pakkuda perekond igale lapsele üksikult. Eriti need lapsed, kellel vanemad ja sugulased täiesti puuduvad, jäävad ilma kõigest soojusest ja armastusest, mis annab lapsele selle ilusa mälestuspildi, mis on meile kõigile lapsepõlve mälestused.

Nagu iga taim vajab soojust ja päikesepaistet, et võrsuda tugevaks, nii vajab ka inimlaps soojust, hellust ja armastust, et kasvaks temast inimene terve ja harmooniline.

Perekond on koht, kus laps saab armastust, mida tarvis noorele hingele kasvamiseks ja arenemiseks, sest armastus on suurim ja kindlam kasvatusvahend. Siin on ka koht, kus laps kasvab keset tööd ja tegevust, keset igapäevast rõõmu ja muret, puutudes nii tihedalt kokku tegeliku eluga, igapäevaste toimingutega perekonna ja üldsuse hääoluks.

Meil on üle maa hulk lasteta perekondi, kes ei ole iial tunnud vanemate rõõmu, kes ei ole näinud „seda päikesekiirt“, mida toob enesega kaasa väike inimlaps. Meil on ka palju perekondi, kus ainult üks laps majas, kellel puudub mängukaaslane ja seltsiline. Eeskätt nende perekondade südame uksele koputab E. M. Keskselts, et igaüks neist perekondadest kaaluks läbi oma südames küsimuse, kas tema maja ei vajaks päikesekiirt lapse näol, mis annab kodule elu, soojuse, rõõmu ja elule sisu.

Mel on nii palju lapsi vanemateta, koduta, kelle väikeses südames siiski igatsus helluse ja armastuse järele. Kui osalegi nendest on võimalik leida kasuvanemaid, kes võtavad omale seesuguse  koduta lapse kasvatada ja kes teevad seda armastusest lapse vastu, armastusest väikese inimese vastu!

Oleks soovitav, et selle üle järele mõtleksid eriti maaperekonnad. Maal on toitmine odavam, õhk hää ja kogu elu tervem. Meie saaksime laste paigutamisega perekondadesse luua kodu neile, kes seda väga vajavad ja kasvatada nii ühiskonnale kasulikke töökaid kodanikke. Meie vähese rahvaarvu kasvamise juures on tähtis iga üksik inimelu, keda peaks kasvatama korralikuks inimeseks. Ühtlasi vähendame sellega riiklisi hoolekande kulusid.

E. Maanaiste Keskselts juhatus loodab, et maanaisteseltsid perekondade leidmiseks appi tulevad. Kui iga selts oma piirkonnas leiaks ühegi korraliku lastearmastaja perekonna, võiksime mõnisada last anda perekondadesse. Arvan, et see raske ei ole. Juba praegugi on mitmed perekonnad oma algatusel pööranud E. M. K. poole palvega leida neile vanemateta last kasulapseks.

Luua ja võimaldada kodu koduta lastele, – see on suur armastuse töö!

Artikli ja piltide allikas: kodumajanduse ja kodukultuuri ajakiri „Taluperenaine“, aprill 1931.

NII ARMAS! MILLINE NUNNUKAS! OI KUI KAHJU! ISSAND, MIS RIIGIS ME ELAME! KUIDAS SAAB TOETADA? TOON ISE ABI AUTOGA KOHALE!

Rahaline toetus, kasutatud riided, vanad ja uued mänguasjad – pakutakse kõike ja rohkemgi veel.

Aga igal ajahetkel on ju hädas olevaid lapsi palju rohkem kui see üks õnnetu / õnnelik, kelle pilt Facebooki satub… Näiteks kõik lastekodudesse paigutatud lapsed. Või kõik alkohoolikute peredes piinlevad lapsed. Või kõik liiga suurtes klassides tähelepanuta jäävad õpiabi vajavad lapsed. Või kõik allpool vaesuspiiri hingitsevates peredes elavad lapsed. Või kõik rasketest oludest tulnud noored, kes on jäänud piisava kvalifikatsioonita… ja seetõttu ka töökohata.

Kui abivajajad moodustavad suuri inimgruppe, on nende kõikide süsteemseks aitamiseks ühiskonna head tahet väga keeruline mõistlikul viisil kaasa haarata.

• Kui jätkata kõigi abivajajate isiklikku tutvustamist, ujutaksid tuhanded kurvad pildid Facebooki üle. Tekiks küllastus, masendus, segadus…
• Ainult statistilisi andmeid tsiteerides ei õnnestu aga piisavalt abi kokku koguda. Anonüümse inimrühma liikmed lihtsalt ei too kellelegi pisarat silma. Ja kui mingit tüüpi abivajajaid on väga suur hulk, ega siis üksikutest aitamise sutsakatest ei piisagi.

Tihti  osutub üksikute abivajajate aitamine ilma süsteemi tervikpilti nägemata suisa mõttetuks. Näiteks paljud Eesti ettevõtted toetavad heast südamest lastekodusid materiaalsete vahenditega, ise aimamata, et paljud nende poolt ostetud mänguväljakutel hullavad lapsed lõpetavad oma maise eksistentsi ikka elu hammasrataste vahel, olles enne trobikonna uusi lastekodu kasvandikke sünnitanud. Sest nende ümber ehitatud süsteem lihtsalt suunab neid sellele teele. Ja siinjuures ei aita kommid, mänguasjad, raamatud… Muutma peaks süsteemi. Annetusi ja muid toetuseid peaks andma süsteemi muutmiseks. Muidugi, ega see kerge pole.

Kui selliseid süsteemseid lahendusi on raske luua, siis nende loomiseks… on omakorda vaja häid süsteeme. Süsteemid, süsteemid… läheb keeruliseks, mis? :-) Järgnevalt tutvustan võimalikult lihtsate sõnadega ühte uuenduslikku ja põnevat lahendust abivajajaid toetavate programmide loomiseks ja laiendamiseks. Lühemas plaanis aitab see kokku tuua vastutustulike ettevõtete hea tahte ja ühiskondliku vajaduse.  Pikemas plaanis võib olla tegemist suurepärase võimalusega ka üksikannetajate panuse võimendamiseks. Nii et – vastutustundliku ettevõtluse huvilised – kõrvad kikki! :-)

Mis on SIIB (ehk Social Impact Bond)?

Inglise keeles on lahenduse nimeks Social Impact Bond, mida eesti keelde võiks tõlkida kui ühiskondliku mõju võlakirju, obligatsioone. Tobedalt keeruline nimi, kuid sisu on geniaalselt lihtne ja Eestiski rakendamist vääriv. Kui inglise keeles on lühendiks SIB, siis eesti keeles võis seda kutsuda ju – SIIB. (Vt ka siig; seib; saib jt sarnased sõnad).

Niisiis, millest meil enne juttu oli? Sotsiaalprobleeme ennetavate ja lahendavate süsteemide (nt sotsiaalhoolekanne, tervishoid, haridus) praegusega võrreldes oluliseks paremaks muutmiseks on kõigepealt tarvis muuta põhimõtteid, kuidas neid süsteeme käigus hoitakse ja rahastatakse.

SIIBID aitavad katsetada senisest paremana tunduvaid lahendusi erinevate osapoolte koostöös ja ilma rahalise riskita riigisektorile. Selgitan seda järgmise skeemi abil, tuues näiteks madala kvalifikatsiooniga töötute noorte tööturule kaasamise programmi.

SIIB: uus programm viiakse läbi eri osapoolte panustuse abil

Põhimõte arusaadav, eks?

• Eksperdid näevad, et võiks rakendada uue programmi abivajajate toetamiseks. Pannakse paika programmi eesmärgid. Mitte laialivalguva jurana stiilis “noored on teavitatud ja võimustatud”, vaid väga konkreetselt “nii ja nii mitu noort leiab programmi lõpus töö”. 
• Valdkondlik riigiasutus annab loa ja moraalse toe selle programmi läbiviimiseks. Samuti lubaduse programmi edu korral selle pikaajalise rahastuse enda kanda võtta ja olemasolevad nõrgema mõjuga programmid selle vastu välja vahetada. 
• Investor (näiteks vastutustundlik ettevõte) annab rahalised ressursid. 
• Pilootprogrammi läbiviija (näiteks kodanikuühendust) teeb programmi teoks. 

SIIB tulemus: hüva õppimiskogemus või käegakatsutav võit kõigile osapooltele

Kui programm jõuab oma eesmärkideni, on võitnud kõik osapooled:

• Abivajajad saavad senisest parema lahenduse. Nende olukord muutub senisest paremaks.
• Vastutustundlik ettevõte saab oma panustuse koos intressidega tagasi. Teiste sõnadega – ta teeb alguses panustatud SIIBI võlakirja rahaks. On’s intressid õiglased? Selle üle vaieldakse. On need motiveerivad? Kindlasti. Miks mitte motiveerida panustamist positiivse ühiskondliku mõju loomisse, selle asemel, et investorid näiteks järjekordse kiirsöögikoha avaksid.
  
• Riigiasutus sai riskivabalt katsetada senisest parema programmiga, mida nüüd laiendada. Kuna programm vähendab ühiskondlikku probleemi praegusest rohkem, hoitakse kokku ka maksumaksja raha.

Kui programm ei jõua oma eesmärkideni, on samuti kasu kõvasti:

• Vastutustundlik ettevõte tegi sel juhul lihtsalt heategevusliku annetuse programmi läbiviimiseks. Kuid annetus oli selline, mis võimaldas kõikidel osapooltel kõvasti õppida. Erinevalt tavapärasest heategevusest, mille puhul pikemaajalist lõpptulemust tavaliselt ei jälgita ja on seetõttu tihti raha tuuldeloopimine.
• Riik sai katsetada uuenduslikke lähenemist ilma maksumaksja raha ohtu panemata.
• Ja abivajajatel on lootus, et järgmine programm tuleb parem. Ilma selle õppimiskogemuseta taolist lootust poleks.
  

Esimene SIIBI kasutusele võtnud riik oli Suurbritannia. Idee on tänaseks maailmas jõudsalt levimas. 2012. aastal piloteeritakse SIIBI kasutamist Ameerika Ühendriikides ja Itaalias.

Millal on Eesti kord? Kuna SIIB on uudse lahendusena alles kujunemisjärgus, võib sellest välja kooruda väga põnevaid arengusuundi. Näiteks – praegused Facebooki kaudu ühekordsetele heategevuslikele kampaaniatele reageerivad annetajad panevad hoopis rahad kokku ja osalevad mõne pikaajalist lahendust pakkuva programmi rahastamises. Täiendavaid ressursse võib sel viisil tekkida nii uuenduslikele riiklikele sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusprogrammidele kui ka avalikke teenuseid pakkuvatele sotsiaalsetele ettevõtetele.

Pildikollaažide algallikate viited: Väike poiss Facebooki logoga (http://www.sxc.hu/browse.phtml?f=download&id=873577, http://en.wikipedia.org/wiki/File:Facebook.svg), anonüümne grupp väikese poisi pildiga (http://www.sxc.hu/browse.phtml?f=download&id=991932, http://www.sxc.hu/browse.phtml?f=download&id=873577).

Äriplaani koostamine aitab oma idee paremini läbi mõtelda ja selle kavandamisse kogukonna liikmeid ning teisi koostööpartnereid kaasata:

• Põhjalik töö äriplaaniga suurendab tõenäosust, et käima lükatav sotsiaalne ettevõte saab edukaks.
• Teisalt võib meeskond äriplaani koostamise käigus jõuda järeldusele, et algset ideed pole siiski mõtet teostama hakata.  Taoline tõdemus ettevõtmise varases järgus aitab hoida kokku aega, energiat ja raha, mis muidu oleksid kulunud nurjumisele määratud algatuse käivitamisele.

Mul on olnud austav võimalus olla nendest voorudest enamuse hindamise juures. Taotlustesse kirja pandud ideedega tutvumine on pakkunud nii võimsaid inspiratsioonisüste kui ka põhjuseid väga murelikult pea vangutamiseks.

Järgmisena annan omalt poolt mõned vihjed, kuidas vältida enim levinud vigu oma äriplaani koostamise ettevalmistamisel seoses äriideega valikuga. Tegemist pole riskide ammendava nimekirjaga. Järgnevad punktid lähtuvad lihtsalt taotluste hindamisel kõige rohkem silma jäänud arenguvajadustest. Heade näidetena nimetan neid organisatsioone, kellega olen rohkem isiklikult kokku puutunud. Olen teadlik, et samaväärseid või veelgi innustavamaid eeskujusid tegutseb Eestimaa pinnal veel palju-palju.

NB! Järgnev tekst ei pruugi kajastada KÜSK-i ametlikke seisukohti.

VIHJE 1. Lähtu äriplaani idee välja töötamisel sellest, mida on sihtrühmal kõige rohkem vaja, mitte vaid sellest, mida oskad talle tänase seisuga ise kõige paremini pakkuda.

Enamasti on sotsiaalse ettevõtte eesmärgiks (pöördelise) muutuse tekitamine oma sihtrühma elus. Oma uue teenuse väljatöötamisel lähtuvad kodanikuühendused pahatihti hoopis sellest, mida projektimeeskonna liikmed ise oskavad sihtrühmale pakkuda… ja sellega piirdutaksegi.

Kuidas muuta lahtris olev „EI“ hoopis „JAH-iks“? Noh, näiteks Samaaria Eesti Misjon annab endistele alkohoolikutele, vangidele ja teistele elu hammasrataste vahele jäänud inimestele:

• turvakodu
• JA psühholoogilist tuge
• JA tööharjutuse võimalusi.

Viimane tegevus on ühtlasi seotud selle organisatsiooni sotsiaalse ettevõtluse suundadega. Pakkudes sellest programmist ainult ühte komponenti, ei suudaks Samaaria ellu viia oma missiooni (aidata ühiskonnast tõrjutud inimesi tavapärase elu juurde).

Niisiis, küsimus igale alustavale sotsiaalsele ettevõtjale. Kas Sinu teenus lihtsalt veedab (või viidab) sihtrühma liikmete aega… või aitab tõepoolest nende ellu tuua selle muutuse, mida Sa neile oma missioonis välja lubad?

Viimasel juhul on ka kohalik omavalitsus tõenäoliselt palju parema meelega valmis oma õla alla panema, näiteks avaliku teenuse delegeerimisega just Sinu organisatsioonile. Äriplaani on mõtet hakata koostama eelkõige sellise idee lähemaks kaardistamiseks, mis sihtrühma ellu võimalikult suure muutuse tuua suudab. Muidu jääb „sotsiaalses ettevõtluses“ sõna „sotsiaalne“ liialt kahvatuks. Eriti nendes ideedes, mille kliendina nähakse avalikku sektorit teenuste delegeerimise kaudu, peab sotsiaalne pool olema väga mõjus. Pelgalt klubilist tegevust mõnele sihtrühmale rahastavad kohalikud omavalitsused üha harvemini.

VIHJE 2. Vali sihtrühma aitavate ideede seast äriplaani jaoks välja sellise, mille teostamise eest on keegi nõus (palju) maksma.

Maailm on keeruline ja mitmekihiline, seetõttu ka võimalusterohke. Tõenäoliselt on neid tegevusi, millega Sul on võimalik oma sihtrühma ellu soovitud muutuse tuua, päris suur hulk:

• Osadel nendest on sotsiaalse ettevõtluse potentsiaal. Selliste ideede lähemaks uurimiseks koos oma organisatsiooni ja kogukonnaga on mõtet hakata ka äriplaani koostama.
• Teistel ideedel aga sotsiaalse ettevõtluse potentsiaali pole. Mis sellest, et nende hulgas võib olla mõtteid, mille teostamine tooks sihtrühma ellu väga suure positiivse muutuse. Lihtsalt – maailmas ongi teatud tüüpi ideesid, mida pole ettevõtluse abil võimalik ellu viia.

Kodanikuühendused hakkavad liiga tihti koostama äriplaani just teise rühma kuuluvatele ideedele. Sellistele, mis on kooskõlas missiooniga ja aitavad sihtrühma… kuid ei võimalda teenida ettevõtlustulu.

Eri sotsiaalvaldkondade üheks enimlevinud näiteks on siinjuures käsitöökodade loomine. Tõepoolest, käsitöö valmistamine on suurepäraseks teraapia- ja rehabilitatsioonivõimaluseks paljudele sihtrühmadele, olgu tegemist vaimse erivajadusega inimestega, endiste uimastisõltlaste või aktiivsest elust kõrvale jäänud eakate kodanikega. Aga – kas veel ühes käsitöökojas valmistatavale toodangule on Eestis või lähiriikides turgu? Tõenäoliselt mitte. Kui meeskonnal just pole geniaalset ideed täiesti uue toote väljatöötamiseks või selle eriti silmapaistvaks brändimiseks – sel juhul tasub kindlasti proovida!

Kas see tähendab, et käsitööd pole üldse mõtet teha, kui puudub geniaalne idee uue toote või brändimise jaoks? Ei, ei, ei. Sellist muljet ma ei taha jätta. Käsitööd võib ja peab oma sihtrühmaga ikka tegema. Lihtsalt ressursid tuleb leida kuskilt mujalt – projektidest, annetustest, kohalikult omavalitsuselt, vabatahtlikelt.

Sotsiaalne ettevõtlus sobib ainult osade kodanikuühenduste vajalike ideede teostamise rahastamiseks. Kodanikuühenduse eestvedajatelt nõuab see tarkust ära tunda, kas see, mida osatakse ja tahetakse kirega teha, sobib sotsiaalseks ettevõtluseks või mitte. Kui ei sobi, pole mingit põhjust nukrutsemiseks. Väga edukas kodanikuühendus võib tegutseda ka täiesti ilma omatulu teenimata, ehkki sarnaselt ettevõtluse käivitamisele nõuab ka sellise mudeli käigus hoidmine parasjagu nutikust ja energiat. Ressursside kokkuhoidmiseks tasub sellisele järeldusele jõuda enne äriplaani koostamisele asumist. Sellest, miks ja kuidas teha osa turu-uuringust juba idee sünnifaasis, kirjutan järgmisel korral.

Aga positiivne näide? Mulle endale on hingelähedaseks ettevõtmiseks olnud MTÜ Abikäsi loojate tegevus. Nende eesmärgiks on olnud pikaajaliselt töötute erivajadustega inimeste tööturule ja aktiivsesse ellu tagasi toomine. Kõikidest võimalikest ettevõtluse variantidest valisid nemad just sellised, mille järele on olnud nõudlust ka masuperioodil. Nimelt telemarketingi ja andmesisestuse teenuste pakkumise. Kuna kliente jätkub, siis on Abikäe meeskonnal võimalik üha uusi erivajadustega inimesi oma tiiva alla võtta, neid innustada ja välja õpetada, ise stabiilset tööd pakkuda ning seejärel juba avatud tööturule edasi suunata.

Joonisel tundub lapsikult lihtne. Praktikas on keeruline ja vastutusrikas.

Kui järgmisel korral samast teemast kirjutan, siis tuleb juttu:

• Millele pöörata kodanikuühenduses äriplaani koostamisel tähelepanu seoses oma meeskonnaga?
• Turu-uuring – mida see kodanikuühenduste sotsiaalse ettevõtluse jaoks tähendab?

Nõnda küsisin hiljuti ühelt ärisektori keskastme juhilt. Tänu Heateo Sihtasutuse vabatahtlikuks hakkamisele oli tal olnud esmakordselt oma karjääri jooksul võimalus end mentorina proovile panna.

Ta vastas nõnda: „Eelkõige olen hakanud alluvatele rohkem delegeerima. Sealhulgas olen õppinud laskma neil endil probleemidele lahendusi leida ja siis neid ka teostada. Kusjuures, see pole üldsegi lihtne. Alluvad on hakanud vihjamisi küsima – et kas juht ka üldse midagi teeb?“

Tere tulemast lugema teist ja mõneks ajaks viimast postitust delegeerimise ja läbipõlemise teemal. Eelmise postituse samal teemal leiad siit lingilt. Inspiratsioon pärineb eelmisel nädalal toimunud EMSL-i liikmeklubi ürituselt.

Jah – delegeerival juhil on väga tähtis jälgida, et suhted alluvatega tasakaalus püsiksid…

Igal juhul on delegeerimine üks nendest iga juhi põhioskustest, milleks peab algatus ja energia temast endast tulema. Olen küll kohanud inimesi, kes ise end liiga vähe delegeerivale juhile appi pakuvad… kuid sellised aktiivsed panustajad kuuluvad pigem vähemusse. Eriti on nad vähemuses väljaspool kodanikuühenduste aktivistide maailma.

Kui juht ise organisatsioonis ei delegeeri, ei saa ta üldiselt väljakutsete lahendamisel ka alluvatele loota. Sellistes juhtudel on alluvad nagu suured kiisud EMSL-i plakati pildil. Nutavad, kisavad ja on meeleheite äärel – aga samal ajal on neil ka väga mugav, kui juht ise kõik ära teeb, põlegu ta ükskõik kui suure leegiga. Alluvate seisukohast – tehku üksi (ja põlegu) edasi! Mis sest, et kahju on nii juhist kui organisatsiooni saatusest…

Niisiis, delegeerimine on igal juhul kasulik ja lausa hädavajalik ja nii edasi. See selleks.  Küll tahan järgnevalt tutvustada ühte vaatenurka seoses riskidega, mida kodanikuühenduse juhil tuleb delegeerides silmas pidada. Ja ma ei pea siinjuures silmas tavatarkuseid, nagu:

• delegeerimiseks eelduseks on see, et organisatsioonis asuvad õiged inimesed õigetel kohtadel; või
• ülesande täitjal peavad olema eesmärgini jõudmiseks tarvilikud oskused ja ligipääs vajalikele ressurssidele.

Mulle avanes see vaatenurk, kui olin käinud äsja lõppenud Hispaania kino festivalil vaatamas Argentiina linateost pealkirjaga „Saladus nende silmades“. Huvitav filosoofiline põnevik, kusjuures. Romantiline ka :)

Üks tsitaat sealt:

„Mees võib muuta kõike. Oma nägu, oma kodu, oma perekonda, oma tüdruksõpra, oma usku, oma Jumalat. Aga ühte asja pole tema võimuses muuta. Ta ei suuda muuta oma KIRGE…“

Kuidas on seotud kirg, delegeerimine, läbipõlemine ja kodanikuühenduste edukas juhtimine?

Eelpool toodud tsitaat räägib meestest (heh, praegusel naistepäeva nädalal väga inetu kokkusattumus), aga kirg on ülimalt tähtis ka kodanikualgatuste juhtide edu jaoks, olgu eestvedajaks mees või naine.

Kui juht saab juhiks oma kire tõttu ja juhi rollis ei õnnestu tal seda asja enam teha, põleb ta läbi emotsionaalselt. Tavaliselt on kodanikuühiskonna juhi kire allikas seotud lahenduse loomisega probleemile, mis on teda ennast sügavalt puudutanud (olgu selleks vanemliku hoolitsuseta lapsed või säilitamist vajavad rannaniidud). Mida paremaks juhiks eestvedaja läbi delegeerimise muutub, seda rohkem võib ta kaugeneda rohujuure tasandil tegutsemisest… ja tema kire allikas võib kokku kuivada.

Olen näinud nii mõndagi kodanikuühenduse juhti, kelle kireks on näiteks inimeste aitamine läbi nõustamise. Kui ta tegeleks ka juhina ainult oma sihtrühma nõustamisega, ei oleks ta juht. Kui ta tegeleks ainult delegeerimisega, kaotaks ta kire ega oleks enam juhina särav. Kui ta tegeleb mõlemaga ühekorraga, ei ole organisatsioon efektiivselt juhitud.

Tasakaalu leida on siinjuures keeruline, kuid just pidevat tasakaalu leidmist, vahepeal selle kaotamist ja taasleidmist ongi kodanikuühiskonna juhtimisel vaja. Siinjuures on juhil tarvis eelkõige vaadata iseenda sisse… ja kindlasti kasutada ka mentori abi.

Erinevalt kirgliku Argentiina filmi kirglikust tsitaadist usun, et kui oma kirge just muuta ei saa, siis ümber mõtestada küll. Oma meeskonnakaaslaste nõustamine juhina, et nood suudaksid organisatsiooni sihtrühma liikmeid aidata senisest veelgi rohkem ja paremini – see väljakutse võib tekitada sama suurt kirge kui kunagi pakkus töö rohujuure tasandil sihtrühma liikmetega.

Aga taoline kire ümber mõtestamine nõuab suuri vaimseid pingutusi. Just seetõttu tasub mõelda mentori leidmisele neil juhtidel, keda kire allika kokkukuivamine ähvardab. Kõike seda illustreerib alljärgnev skeem.

Või on tegemist pseudoprobleemiga? Noh, näiteks äriühingutes on asi lihtne. Probleemi pole! Inimesed, kes ei taha delegeerimisahelas edasi liikumise tõttu oma kire allikast kaugeneda, võivad teha eduka karjääri eksperdina, spetsialistina. Näiteks väga edukas ajakirjanik, keda innustab põnevate teemade leidmine ja köitval viisil lugejateni viimine, ei pea ju tingimata toimetust juhtima hakkama. Sellega võib temast hoopis edukam olla keegi, kes võib-olla ise kirjutab viletsasti, kuid saab nii argiasjade haldamisega kui ajakirjanike innustamisega väga hästi hakkama. Niisiis – ärisektoris peavad juhtima… lihtsalt juhid.

Kodanikualgatuse eesotsas ei pruugi aga „lihtsalt“ juhid veenvad olla. Sotsiaalsete liikumiste käimalükkamiseks ja kogukonna kaasamiseks on vaja kirge. Kire jaoks on omakorda tarvis kire allikat, millega eestvedaja ühenduses on.

Miks tal seda äriettevõttega võrreldes rohkem tarvis on? Nimelt on mittetulundusliku organisatsiooni või sotsiaalse ettevõtte juhil tavaliselt tarvis oma kogukonnale, toetajatele ja avalikkusele tõestada, et ta suudab muuta midagi paremaks seoses inimloomusega – teha ära midagi, mida seni võimatuks peetud! Olgu siis tegemist maailmast prügi ära koristamisega, uimastisõltlastele uue elu andmisega või õnnelike lapsendamiste arvu järsu kasvuga. Ilma kireta selliseid asju veenvalt ära ei tõesta.

Vabatahtlike kaasamise puhul on vajadus juhi kirglikkuse järele ilmselge. Siinjuures tasub aga meeles pidada ka töötajaid. Kodanikuühendustes, kus andekate inimeste palgatase on reeglina turukeskmisest madalam ja igapäevatöö sihtrühm tavaliselt turukeskmisest keerulisem, on juhi eeskuju ja temast kiirgav energia väga tähtis. Alluva jaoks on suur vahe, kas juht ei tee midagi seetõttu, et on kõige endale võetud asjadega juba toime tulnud ja jälgib toetava pilguga meeskonnaliikmete pingutusi… või delegeerib kõik enda töölauale jõudvad teemad hoobilt ära, ise nendesse süvenemata.

Muuseas, kui juht millessegi ei süvene, siis on tal raske ka millegi osas kirge tekitada, seda alal hoida, teisi sellega toita. Just süvenemise ja kire seoste tõttu ei usu ma vastandamisse „juht“ vs „spetsialist“ ja sajaprotsendilise delegeerimise võimalikkusse kodanikuühenduses. Elu pole nii lihtne. Õnneks iseloomustab keerulisi elunähtuseid muuhulgas see, et nad on põnevad… ja tekitavad kirge.

P.S Suur aitäh kõigile EMSL-i liikmeklubis osalejatele oma isiklike läbipõlemisega ja delegeerimisega seotud lugude jutustamise eest. Ja erilised tänusõnad kuuluvad Mailile Eesti Lugemisühingust, kelle algatusel üritus toimus. Kui me kõik suudaksime isiklikke läbielamisi ja õppetunde oma inimestega sedavõrd siiralt ning selgesõnaliselt jagada, oleks pingelisi olukordi ja läbipõlemisele liginevaid olukordi meie eludes palju vähem. Tänud!

Filmiplakati allikas: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/9/91/Cartel-nuevo-de-el-secreto-de-sus-ojos.jpg

Telefoniraamatus olid kümne kondiitriäri nimed. Kõhklev helistaja võttis telefonitoru pihku. Numbriklahvid. Kutsuv toon. Ja – „Tere! Kas teie käest oleks võimalik saada tasuta suure tordi…“

Esimene kondiitriäri ütles EI.

Teine ütles EI.

Kolmas ütles EI.

Istusin helistaja lähedal. Jälgisin teda üha suureneva murelikkusega. Olin eeldanud palju kiiremat edu, sest suuremad ja edukamad kondiitriärid asusid just nimekirja alguses.  Ise olin selle konverentsi peakorraldaja, olles helistamise delegeerinud korraldusmeeskonna ühele liikmele, esimese õppeaasta noorele tudengineiule.

Neljas ütles EI.

Mõtlesin: „Kui me seda torti ei saa, võib piduliku õhtusöögi suht läbikukkunuks lugeda. AIESEC-ile valitakse konverentsil uue juhatuse… ja see aasta tippsündmus jääb korralikult tähistamata! Üritusel langevad kõikide osalejate hukkamõistvad pilgud minule…“ Vaikselt hakkas minus tekkima paanika.

Viies ütles EI.

Neiu hääl muutus iga kõne alguses üha ebakindlamaks. Veenvus, kusjuures, oli tema palvest puudunud juba algusest peale. Pagana pihta, pidin ma just talle selle asja delegeerima!

Kuues ütles EI.

Vahetasin meeskonnakaaslastega paljutähenduslikke pilke. Olime kogu korraldusmeeskonnaga AIESEC-i kontoris ja istusime telefonijärjekorras. Peale tordikõnesid tuli järgmised olulised teemad ette võtta. (Ah jaa, aasta oli 2000. Mobiiltelefonid olid meil vist juba enamusel, aga raha nendelt lauatelefonidele helistamiseks küll mitte.)

Seitsmes ütles EI.

Nimekirja olid jäänud ainult kolm kondiitriäri. Ei ole võimalik! AAAAAAAA!!!

Kaheksas ütles EI.

Mu närvid ei pidanud vastu ja haarasin neiu käest telefonitoru: „Las ma ise helistan järgmisse kohta. Kuula, kuidas seda peab tegema“.

Otsustav hetk. Eksimise võimalusi oli nüüd jäänud ainult üks.

Küllap hirm ja pahameel andsid mu häälele piisavalt väge ja veenvust. Kolme minuti pärast oli konverentsi jaoks tasuta tort olemas.

(Üheksas ütles JAH).

Vaatasin meeskonnakaaslastele võidukalt otsa. Vot sellise energiaga tuleb ühte müügikõnet teha!

Jah, tort oli sellest hetkest konverentsi jaoks olemas. Kahjuks kaasnes väikese töövõiduga ka suur kaotus. Nimelt jäin ilma – meeskonnast.

Pärast minu edukat telefonikõnet ja neile heidetud võidukaid pilke kadusid korraldustoimkonna meeskonnakaaslased kuhugi ära. Kas läks neil koolis kiireks… või haihtus vabatahtliku töö motivatsioon mõnel muul põhjusel...  Igatahes ei võtnud minuga enam ühendust ükski juhtumit pealt näinud meeskonnakaaslastest (nood olid kõik esimese kursuse tudengid), tordi-neiust endast rääkimata.

Tänasel päeval tundub mulle kõige naljakam tollal 19-aastase tiimijuhi Jaani hoiakuid analüüsides see, et tookord mind meeskonna ära kadumine ei häirinudki. Mõtlesin midagi sellist: “Kui läks nii, teengi kõik ise ja palju paremini ära! Väga hea!”

Just nimelt. Seetõttu tuligi mul enamus asju enne konverentsi ja ka selle toimumise ajal üksi ära teha. (Siiski liitus viimasel hetkel ka üks uus särasilm, kes mu tollase juhtimisstiiliga õnneks kursis polnud). Kiired magamata ööd, veel kiiremad unised päevad. Tasuta torti konverentsi pidulikul õhtusöögil sõin juba üksinda rabelemisest poolhaigena.

Pärast ürituse toimumist olingi tükk aega haige. Paraku olid kõigis teistes eluvaldkondades vahepeal asjad tegemata jäänud, mille ära tegemisse seejärel uue hooga viskusin. Aega elu (ja delegeerimise ning meeskonna motiveerimise) õppetundide üle järele mõtlemiseks võtsin alles kunagi hiljem.

Suhtlemis- ja juhtimisvead, üksinda pikka aega rabelemine ilma enda sisse pilku heitmata, haigestumine… täiskasvanute maailmas nimetataks seda läbipõlemise eelseks olukorraks. (Energilise tudengina oli läbipõlemisest õnneks asi siiski väga kaugel, tegutsemise lusti ja rõõmu jäi ülegi). Siiski – kogemus salvestus õnneks mällu.

Tuleme tagasi tänapäeva.

Eelmisel neljapäeval toimus vabaühenduste kontoris Rotermanni kvartalis järjekordne EMSL-i liikmeklubi.

EMSL-i ürituste kutsed on mõnusalt loovad, eks?

Seekord läheneti läbipõlemise mitmekihilisele teemale just delegeerimise nurga alt.

Tagajärg: läbipõlemine. Põhjus: juht ei oska või ei taha delegeerida.

Minu meelest on läbipõlemise juured alati palju sügavamal kui pelgalt delegeerimise puudulikkuses. Samas oli üritusel silmiavav kuulda, et paljude liikmeklubis osalejate raskeimad hetked juhina olid tõepoolest seotud just vigadega delegeerimisel. Otsustavatel hetkedel ja / või pikka aega järjest ülesannete koorma all on lihtsalt jäädud üksi. Olgu juurpõhjuseks ego (ise tehes saan au ja kuulsuse endale!), vähene julgus abi küsida (kõigil teistel on endilgi juba niigi palju teha!) või midagi muud.

Suurt koormat üksi kandev inimene kukub lõpuks kokku. Põleb läbi. Vaimselt – ja siis füüsiliselt. Või vastupidises järjekorras. Tihtilugu ka üheaegselt.

Inimese hinge sisse ei näe, aga ilmselt kaasneb siin pildil füüsilise (läbi)põlemisega ka vaimne kurnatus

Samas oli vahva kuulda, et paljudele jäid taolised kogemused kõige ekstreemsemal kujul just noorteorganisatsioonides tegutsemise perioodi. Minus endaski on väga suur tänutunne võimaluste eest AIESEC-is tegutsedes väiksemaid ja suuremaid juhtimisvigu teha ning sealjuures ka läbipõlemiseni viia võivate olukordadega flirtida.

Üliõpilaspõlves on endale võetud kohustuste koormat ja pika perioodi jooksul magamata öid üsna lihtne üle elada. Polnud mingi probleem teha selliseid (tagantjärele vaadates ülimalt suuri) lolluseid nagu näiteks kolmekümne kaheksa kraadise palavikuga ettevõttesse müügikohtumisele minna :) Täiskasvanuna viiks see paljude inimeste puhul kiirest tõsiste probleemideni oma füüsilise ja vaimse tervisega. Delegeerimine aitabki neid probleeme vältida.

Niisiis… Kas ühiskondlikes liikumistes, sotsiaalsetes ettevõtetes ja teistes maailmamuutjate poolt loodud algatustes ongi juhtimine ja läbipõlemise vältimine nii lihtne, et õpi aga delegeerimine selgeks – ja küll siis Su kogukonnale suunatud algatus liigub, loob ja lehvitab?

Minu meelest… EI OLE!

Kodanikuühenduse juht, kes oskab suurepäraselt delegeerida, võib just selle oskuse tõhusa rakendamise tõttu osutuda sama ebaedukaks juhiks kui see, kes delegeerida ei oska. Selle poolest erineb sotsiaalsete algatuste eestvedamise spetsiifika oluliselt tavapäraste äriühingute või riigiasutuste omast. Ah et miks nii?

Järgmises sissekandes jutustangi, kuidas on seotud delegeerimine ja läbipõlemine KIREGA ning selle kaudu kodanikuühenduste eduka juhtimisega.

Sissekanne ilmub naistepäevaks, 8. märtsiks. Juttu tuleb ju ka kirest :)

Telefonipiltide viited: http://www.sxc.hu/browse.phtml?f=download&id=223826 ja http://www.sxc.hu/browse.phtml?f=download&id=583074

Domus Dorpatensise külaliskorterid Tartus: sellised romantilised öövaated korterite akendest aitavad teenida ettevõtlustulu (ja selle abil maailma paremaks muuta)

Internetiajastul oleme harjunud kirjutades väga vapraks muutuma (näiteks ajalehekommentaarides või Facebookis). Inimestega silmast-silma kokku sattudes oleme pigem napisõnalisemad, tagasihoidlikumad.

See kehtib ka Tartumaa sotsiaalse ettevõtluse huviliste kohta :-)

Eks ma siinjuures natuke liialdan :-) Tegelikult küsisid 22.02 Tartus toimunud sotsiaalse ettevõtluse teemaõhtu paljud osalejad kenasti ja julgesti. Aitäh, Teiega oli tore ja huvitav!

Saabumine, registreerumine, õhtuse kohvi nautimine, tutvumine - osalejad sotsiaalse ettevõtluse teemaõhtul

Üritusele registreerudes kirjutati ankeeti siiski palju küsimusi, mida teiste ees enam tõstatada ei söandatud. Ja osa registreerunutest ei saanud üritusele kohale tullagi.

Just seetõttu vastangi järgnevalt põnevamatele küsimustele registreerumisankeetidest. Loomulikult pole vastused kaugeltki ammendavad. Ja sotsiaalses ettevõtluses kui alles arenevas valdkonnas kivisse raiutud tõdesid pole. Küll on erinevad vaatenurgad. Minu järgnevaid vaatenurki lugedes täiendage neid või andke julgesti oma eriarvamusest märku.

Kokku üheksa küsimust & vastust:

1) Kuidas teha inimestele selgeks, et ma ei tegele ettevõtlusega omakasu taga ajamiseks, vaid kohaliku seltsielu ellujäämise eesmärgil?

Pikad selgituskõned siin ilmselt ei aita. Kui inimesed on juba otsustanud midagi uskuda, on neid raske ümber veenda. Võib-olla tasub läheneda läbi küsimuste. Näiteks: „Mis saaks kohalikust elust juhul, kui mind enam ei oleks?“ Kui kohalikud inimesed selgemini mõistavad, millest nad ettevõtja lahkumisel ilma jääksid, võivad nad tema tegevust palju rohkem väärtustama hakata. Tihti hinnatakse häid asju alles tagantjärele, kui need lootusetult peost libisenud…

Ja teisalt tasub oma tööd lihtsalt rahuliku südamega ja sama tublisti edasi teha. Kui töö tulemused on head, tulevad ka teised sellega kaasa ja selgitustööd pole tarviski.

2) Eestis on millegipärast ikka veel liiga palju rehepappe, mistõttu toimivasse sotsiaalsesse ettevõtlusse ei usu.

Issanda loomaaed ongi kirju. See on fakt – tõestuseks tasub kasvõi iseendal peeglisse vaadata. Peeglist võib selle ajaveebi lugejatele küll hea kodanik vastu vaadata, aga ka kavalpäid, rehepappe ja suisa kurjameid jagub siiski igasse valdkonda, kokandusest pedagoogikani. Kindlasti tuleb neid ka sotsiaalsesse ettevõtlusse.

Siiski on enamuses valdkondades ülekaalus tublid, ausad ja muidu toredad inimesed. Küllap saab nõnda olema ka sotsiaalses ettevõtluses. Hetkel alles noorukest sotsiaalse ettevõtluse valdkonda suuremaks kasvatades saame osasid rehepapluse riske ka ette näha ja ennetada, seda eriti kommunikatsiooni ja toetusmehhanismidega seoses.

Avalikku tähelepanu ega toetuseid ei peaks saama ükski sotsiaalne ettevõte, kes ei suuda selgelt näidata oma tegevuse positiivset mõju ühiskonnale. Taolised reeglid on meie enda teha, eks ole. Lihtsalt tule ja löö sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku tegevuses aktiivselt kaasa. Ja kui juba oled rehepapp, äkki sünnid veel ümber ka…

3) Meie kogemusel on kõige suurem probleem pikaajaline jätkusuutlikkus olukorras, kus ühiskonna parandamise nimel tegutsemise eest justkui ei sobi tasu küsida või kui, siis ainult sümboolset. Nii jääb sotsiaalselt kasulik töö kõrvaltegevuseks ja esialgse meeskonna ressursside lõppedes ei tule peale uusi inimesi, kes oleks valmis samamoodi jätkama.

See on tõepoolest tõsine probleem, sest väga paljudes valdkondades on organisatsioonide töö olnud vaid projektirahastusest kinni makstud. See projektirahastus on mingil hetkel kadunud, kuid sihtrühma harjumus tasuta saada on jäänud.

Siin lihtsaid ja kiireid lahendusi pole. Ühelt poolt saame kõik teha koostööd sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku raames, et tõsta ühiskondlikku teadlikkust tasu küsimise sobilikkusest ja vajalikkusest – juhul, kui selle tasu eest kaaskodanikke heaks suurepäraseid tegusid korda saadetakse.

Teisalt võibki olla vajalik oma organisatsiooni kogu tegevus ümber hinnata. Kuidas jõuda sama ühiskondliku eesmärgini nii, et selle käigus oleks võimalik ka tulu teenida? Edukad sotsiaalsed ettevõtjad ongi just sellele küsimusele suutnud vastuse leida. Keegi nendest pole lahenduseni jõudnud üleöö. Nii et – mõtelda tasub. Küllap siis tulevad ka lahendused.

4) Meie tegevus on kaetud erinevate fondidega, mistõttu on meie teenused sihtrühmale tasuta. Kas on eetiline pakkuda samasuguseid või sarnaseid teenuseid tasu eest?

Muidugi on eetiline, kui organisatsioon jõuab oma ühiskondlike eesmärkideni, mida on sihtrühmale ja toetajatele välja lubanud.

Mida aga teha juhul, kui sihtrühm pole maksejõuline? Üks võimalikke sotsiaalse ettevõtluse mudeleid ongi oma teenuse pakkumisega tulu teenida, suunates tulu ülejäägi vähemkindlustatud sihtrühmade aitamiseks. Näiteks – varakamad isikud maksavad koolituse eest täies mahus, kuid majanduslikult nõrgemal järjel olijatel on võimalik osaleda sümboolse tasu eest. Kui sellest tulu ülejäägist veel puudu jääb, on oma põhikirjalises eesmärgis nimetatud sihtrühma aitamiseks võimalik fondidele projekte juurde kirjutada.

5) Niiöelda “päris” ettevõtlus näib pahatihti süüdistavat sotsiaalset ettevõtlust kõlvatus konkurentsis. Tegelikult muidugi näib, et tegemist on põhimõttelise maailmavaatelise erinevusega tulundusliku tegevust mõtestamisel. Kuidas seda väärtuste veelahet ületada?

Eks seda väärtuste veelahet saab ületada eri arvamuste kandjatega suheldes – küsides, kuulates, ise lugusid rääkides. Tasub selgitada, et oma tegevuse selgelt eesmärgistanud sotsiaalne ettevõte loob ühiskonnale palju väärtust. Seda teeb sotsiaalne ettevõte tihti oma konkurentsivõime hinnaga (näiteks palkab tööle eelnevat rehabilitatsiooni vajavat sihtrühma) ja väärib seetõttu eraldi toetust. Muuseas, vastutustundlike tavaettevõtete ja sotsiaalsete ettevõtete erinevustest kirjutasin siin ajaveebi postituses.

6) Peamiselt teeb muret, et Eestis kiputakse sotsiaalse ettevõtlusena käsitlema ainult suurte probleemide lahendamist ja välistatakse sellised teenused, mis ennetavad probleeme või muudavad lihtsalt maailma paremaks. Meie pooldame laiemat lähenemist.

Selle teema üle arutlesime sügistalvel sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku esimestel kohtumistel väga tuliselt. Praeguseks on paljudel võrgustiku kogukonna liikmetel kujunenud välja samuti laiemat lähenemist pooldav seisukoht. Probleemide ennetamine on ju tõepoolest vähemalt sama väärtuslik kui tagajärgedega võitlemine.

Küll peab ka laiema lähenemise puhul olema sotsiaalse ettevõtte eesmärk oma ühiskondliku hüve pakkumise osas olema selgelt sõnastatud ja positiivne mõju hinnatav.

7) Hea äriplaani koostamine ning investeeringutoetuste leidmine. Tegevusala töövahendid on kallid, nende soetamiseks jääb omatulust väheseks. Vajalik on lisafinantseerimine.

Äriplaan… Hea sotsiaalse ettevõtluse äriplaani koostamist on mitmel korral toetanud Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Kui väärilisi taotlejaid jätkub, küllap toetavad edaspidigi. Kui asjaga kiire, tasub nõustamise saamiseks pöörduda oma maakondliku arenduskeskuse poole. Nemad annavad nõu – aga äriplaan tuleb ikka endal koostada. Ainult sedasi muutub see kasulikuks tööriistaks, millega oma sotsiaalset ettevõtet üles ehitama hakata. Äriplaan, millest sotsiaalne ettevõtja ise aru ei saa, on nagu ilma juhendita keeruline aparaat, mis lõikab veel näpugi otsast ära (=ajab pankrotti).

Lisafinantseerimine… Just sotsiaalsetele ettevõtetele mõeldud toetusmehhanismide loomises kaasa rääkimine saab kindlasti olema üks sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku põhilisi ülesandeid. Hetkel jäävad paljud sotsiaalse ettevõtluse huvilised alustamiseks või laienemiseks vajaliku kapitali leidmise „halli tsooni“, kuna ei sobitu ei kodanikuühiskonna ega ettevõtluse toetusmehhanismide vastu. Nii mõnelgi juhul võivad ka praegused toetusvõimalused kohased olla – olemasolevate allikate kohta tasub lähemalt uurida samuti oma maakondlikust arenduskeskusest.

8) Ühingus on koolitatud tugiisikud, kuid puudub oskus oma teenuseid müüa.

Siinjuures tasub ühingu meeskonnal peeglisse tõsiselt peeglisse vaadata: „Miks tahame sotsiaalse ettevõtlusega tegeleda? Kas oleme valmis edu nimel pingutama?“ Kui vastus on JAH, tasub müügile edasi mõtelda.

Kui ühingus tegeletakse tugiisikutega, ollakse ilmselt tegutsemas keerulises valdkonnas, kus suhtlemisel väga oluline roll. Arvatavasti on ühingu meeskonnas seetõttu head, empaatilised suhtlejad. Taolised suhtlejad saavad hakkama ka paljudes müügiolukordades.

Ja teoreetiliste müügioskuste hankimine on imelihtne – internet, raamatukogu. Mõlemad allikad kubisevad müüginippe pakkuvatest tekstidest. Ja praktilised oskused – need tulevad ainult läbi praktika. Kui enesekindlusest ikka puudu jääb, tasub kohalike ettevõtjate seast endale vabatahtliku mentori hankida. Ütlen uuesti julgusteks – kui juba oma tugiisikuid vajava sihtrühmaga suhtlemisega hakkama saadakse, võib müügitöö sellega võrreldes isegi lihtsamaks osutuda.

9) Kui osaleme riiklikus hankes, siis kuidas raamatupidamises see kajastuma peaks? On see tulu ettevõtlusest?

Jah, see peaks üldkujul kajastuma ettevõtlustuluna.

Niisiis, kõige olulisem info:

• Soovid sotsiaalsetele ettevõtetele soodsa keskkonna loomises kaasa rääkida ja aidata: sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku Facebook ja veebileht
• Soovid saada nõu äriplaani koostamisel ja olemasolevate toetusmehhanismide kohta: maakondlikud arenduskeskused

P.S Mul oli väga hea meel ära näha vabaühenduste ühiskontori Domus Dorpatensise ruumides. Asjalik algatus ettevõtlustulu teenimiseks, kodanikualgatuste kokkutoomiseks ja ühendustele paindlike rendivõimaluste pakkumiseks. Võtke Domusega ühendust, seal on veel vabu kohti!

See kontorilaud vabaühenduste ühiskontorist lausa kutsub selle taga istudes maailma paremaks muutma! Tänapäeval saab maailma ju kontorilaua tagant ka muuta, kui ise tubli oled :-)

Eelmine sissekanne Tartu Ärinõuandla ja Domus Dorpatensise poolt korraldatud sotsiaalse ettevõtluse teemaõhtu kohta asub siin lingil.

Tartumaa vabaühenduste võrgustiku särasilmsed eestvedajad Kadri ja Martin tegutsevad Tartu Ärinõuandlas ja ühenduses Domus Dorpatensis, mis valiti Tartu ja Tartumaa aasta kodanikeühenduseks 2011.

Juba ootan lähemat tutvumist Domuse ruumides asuva vabaühenduste ühiskontoriga, mis on kindlasti üks sealkandi põnevamaid ja loovama õhustikuga kontoripindu. Sealjuures muidugi ka nutikas viis omatulu teenimiseks, sotsiaalseks ettevõtluseks. Olen sellest mõndagi kuulnud, oma silmaga veel näinud pole :)

Allikas: http://www.dorpatensis.ee/hub

Huvi ürituse vastu on suur – osalejate piirarv 30 sai täis juba enne registreerumistähtaega. Sedavõrd suure huviliste pundiga mõtteid vahetada ja sealjuures Heateo Sihtasutust ning sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku projekti esindada on mulle põnev võimalus ja vastutus.

Õnneks ei soovinud korraldajad ühepoolset koolitust, vaid vestlusõhtut, kus kõik saavad kaasa rääkida. Olen viimasel ajal tähele pannud, et just taoline pealtnäha laialivalguv formaat võib osutuda üheks parimaks õppimise võimaluseks. Muidugi eelkõige neile, kes seda soovivad: ise aktiivselt kaasa mõtlevad ja räägivad ning märkmeid teevad.

Ise õpin kolmapäeval tartumaalastelt kindlasti väga palju. Juba osalejate poolt püstitatud teemad, mida neil oli võimalik registreerumisankeeti kirjutada, paistavad väga põnevad. Siinkohal mõned näited.

NB! Vastused alljärgnevatele küsimustele leiad sissekandest, mis asub siin lingil.

Ühelt poolt suuremad / filosoofilisemad teemad:

• Kuidas teha inimestele selgeks, et ma ei tegele ettevõtlusega omakasu taga ajamiseks, vaid kohaliku seltsielu ellujäämise eesmärgil?
• Eestis on millegipärast ikka veel liiga palju rehepappe, mistõttu toimivasse sotsiaalsesse ettevõtlusse ei usu.
• Meie kogemusel on kõige suurem probleem pikaajaline jätkusuutlikkus olukorras, kus ühiskonna parandamise nimel tegutsemise eest justkui ei sobi tasu küsida või kui, siis ainult sümboolset.
• Niiöelda “päris” ettevõtlus näib pahatihti süüdistavat sotsiaalset ettevõtlust kõlvatus konkurentsis. Tegelikult muidugi näib, et tegemist on põhimõttelise maailmavaatelise erinevusega tulundusliku tegevust mõtestamisel. Kuidas seda väärtuste veelahet ületada?
• Meie tegevus on kaetud erinevate fondidega, mistõttu on meie teenused sihtrühmale tasuta. Kas on eetiline pakkuda samasuguseid või sarnaseid teenuseid tasu eest?
• Peamiselt teeb muret, et Eestis kiputakse sotsiaalse ettevõtlusena käsitlema ainult suurte probleemide lahendamist ja välistatakse sellised teenused, mis ennetavad probleeme või muudavad lihtsalt maailma paremaks. Meie pooldame laiemat lähenemist.

Teisalt argipäevasemad väljakutsed:

• Hea äriplaani koostamine ning investeeringutoetuste leidmine. Tegevusala töövahendid on kallid, nende soetamiseks jääb omatulust väheseks. Vajalik on lisafinantseerimine.
• Ühingus on koolitatud tugiisikud, kuid puudub oskus oma teenuseid müüa.
• Kui osaleme riiklikus hankes, siis kuidas raamatupidamises see kajastuma peaks? On see tulu ettevõtlusest?

On Sinulgi sotsiaalse ettevõtluse valdkonnas tegutsedes või seda kõrvalt jälgides sarnased teemad hingel olnud?

 Igatahes väga asjalikud ülesandepüstitused ja küsimused. Ootan suure huviga nende tartumaalastega kohtumist, vestlemist ja viisakat vaidlemist, eestvedajate-organisatsioonide lähemat tundmaõppimist. Kuidas kohtumisel läheb – sellest saate nädala jooksul kindlasti teada ka siit ajaveebist!

CIC ehk Community Interest Company sisenes Suurbritannia äriseadustikku (v.a Põhja-Iirimaa)  mõnusa mürtsuga 2005. aastal. Selle ajaveebi loo kirjutamise hetkel on seal registreeritud täpselt KUUS TUHAT ÜKSSADA KAHEKSA CIC-i.

Järelikult…. Kas A… B… C… ? Ei, mitte nii! Sotsiaalse ettevõtluse tähestik algab hoopis C… I… C… CIC!

Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku kogukonnas kogub tuure arutelu selle üle, kas pikemas plaanis on Eestiski sotsiaalsetele ettevõtetele eraldi juriidilist vormi tarvis. Selle arutelu jaoks tasub kindlasti õppida teiste riikide kogemustest.

Järgnevalt annangi lühikese ja lihtsa ülevaate, mida CIC endast kujutab. Kuigi Suurbritannia õigusruum erineb Eesti omast oluliselt, on CIC ka meie jaoks üllatavalt lihtne ja arusaadav vorm. Paralleele Eesti olukorraga annab tõmmata küll!

Kas Suurbritannias on kõik sotsiaalsed ettevõtted CIC-id?

Ei, kaugeltki mitte. Sotsiaalsed ettevõtted on seal ära jagunenud üle viie juriidilise vormi vahel. Nende hulgas on näiteks sellised vormid nagu ‘kogukonnale kuuluvad ettevõtted’, ‘krediidiühingud’ ja ‘kooperatiivid’.

Eestis on juriidilisi vorme vähem, kuid meilgi on valdkond parajalt kirju: sotsiaalse ettevõtte tunnustega tegutsejaid leiame nii mittetulundusühingute, sihtasutuste kui ka osaühingute meeskondade seast.

Suurbritannias otsustati kõigist neist valikuvõimalustest hoolimata, et paljud sotsiaalsed ettevõtted vajavad oma arenguks ja kasvuks ikkagi täpselt nende vajadustele mõeldes loodud tegutsemisvormi.

Milleks suruda ennast jõuga ja endale haiget tehes raamidesse, mis Sinu jaoks algselt mõeldud pole? Tasub uued raamid meisterdada. Suurbritannias seda CIC-i abil tehtigi.

Mis see CIC ikkagi on?

Ametlik lahtiseletus: CIC on uus ettevõtlusvorm inimestele, kes tahavad tegeleda ettevõtlusega, mis toob kasu kogukonnale laiemalt (kas kõigile elanikele või mõnele konkreetsele rühmale), mitte vaid omanikele, juhtidele või töötajatele.

CIC on ettevõtlusvormina kujundatud just selliseks, mille raames on kogukonna hüvanguks suunatud ettevõtlusega lihtne tegeleda. Just nimelt ettevõtlusega. CIC on ettevõte. Mitte heategevusühing, vabatahtlike ühendus või liikmete kaasamise organisatsioon. CIC on ettevõte ja selle loojad peavad selle ka ettevõttena registreerima.

Mida see praktikas tähendab? Noh, iga CIC peab:

• Läbima Kogukonna Hüvangu Testi (vaba tõlge originaalist, ing k Community Interest Test).
• Esitama spetsiaalse aastaaruande koos finantsandmetega.
• Hoidma kogukonda oma tegevusega kursis.
• Kasutama oma varasid ja kasumit ainult eelnevalt kindlaks määratud kogukonna hüvanguks (või andma need edasi organisatsioonile, kes ise otseselt kogukonda panustab). Seda kutsutakse „varade lukustamiseks“ (ing k asset lock).

Just võimaluse andmine „varade lukustamiseks“ oli peamiseks põhjuseks, miks riiklike seaduste loojad soostusid veel ühe juriidilise vormi juurde tekitama. See tähendab, et tekkis võimalus oma kasumi jaotamisest loobumiseks või selle piiramiseks avalikkuse jaoks usaldusväärsel ja läbipaistval moel, jäädes endiselt ettevõtteks. Seni polnud Suurbritannia sotsiaalsetel ettevõtetel muud võimalust oma kasumi jaotamise piiramiseks kui end heategevusorganisatsiooniks registreerida. Samas pole heategevusorganisatsiooni vorm ettevõtlusega tegelemiseks kõige sobivam.

Teame ju Eestistki, et näiteks mittetulundusühingu algne juhtimisskeem ei sobi väga hästi eduka ettevõtluse jaoks vajalikuks kiireks tegutsemiseks ja kohanemiseks. Milline ettevõtja jõuaks iga tähtsama otsuse jaoks liikmete üldkoosoleku kokku kutsuda? Loomulikult, asja saab lahendada otsustusõiguse üleandmisega volinike koosolekule või juhatusele… aga mis pagana pärast sel juhul neid liikmeid üldse tarvis on?

Samas – paljude sotsiaalsete algatuste edu jaoks on just liikmesorganisatsiooni vorm loomulik, isegi hädavajalik (näiteks katusorganisatsioonid, võrgustikud). Sotsiaalne ettevõte võib samuti, aga ei pruugi liikmelisusest võita. Valikuvõimalus peab olema. Suurbritannias andiski CIC just valikuvõimaluse.

Vaatame järgnevalt, mille poolest tavaline äriühing, CIC ja heategevusühing Suurbritannias täpsemalt üksteisest erinevad. Kui hetkel süveneda ei jõua, siis keri lehte edasi – kohe tuleb ka kokkuvõte.

Kokkuvõttes, miks CIC võib Suurbritannias osutuda tegutsemise vormina sotsiaalsele ettevõtjale mugavaks ja mõnusaks?

• Tegutsemisvaldkonnale ja ettevõtlustulu teenimise viisile puuduvad piirangud (erinevalt heategevusorganisatsioonidest, mille põhitegevuseks ei tohi ettevõtlus olla).
• Läbipaistvus ja hea maine: kogukond saab olla kindel, et tegutsetakse avalikes huvides ja ettevõttest vara välja kantimine pole võimalik („varade lukustamine“).
• Investorite kaasamine tegevuse arendamiseks ja laiendamiseks pigem lihtne: investoritel on võimalik teenida oma panuse pealt mõistlikku tulu, mitte superkasumeid.
• Asutaja saab olla oma otsustes paindlik ja kiire: kedagi kaasata lihtsalt kaasamise enda pärast pole tarvis.

Kui Eestis loodaks uus tegutsemisvorm kogukonna hüvanguks tegutsejatele, siis mis võiks olla selle nimi ja lühend?

Ah, sel küsimusel pole tegelikult tähtsust.

Palju olulisem küsimus – KES oleks esimene end selleks registreerija?