KOLM KAHJULIKKU MÜÜTI heategevuse kohta

OI OI, KUIDAS NII?

 

„Ei rahastata lihtsalt MTÜ palgafondi ega jooksvaid kulusid.“

Just sellise lause võib leida ühe hetkel toimuva heategevuskonkursi tingimuste hulgast. „Abi peab ju jõudma otse abivajateni!“ See on üks kolmest kõige kahjulikumast müüdist heategevuse kohta meie ühiskonnas. Ah et miks need müüdid on kahjulikud? Eks ikka seetõttu, et need takistavad annetuste ja muu materiaalse abi jõudmist nende maailmamuutjateni, kes oskaksid nende abil kõige rohkem positiivseid muutuseid luua.

Palun Sul järgnevat lugedes mõtelda kolmele küsimusele:
1. Mis on Sulle kõige südamelähedasem kodanikualgatus/ühendus Eestis?
2. Kas mõni nendest kolmest müüdist takistab ka selle algatuse toetajate ringi laienemist?
3. Kui jah, siis mida saad Sina ise nende müütide murdmiseks ette võtta? Kasvõi seda postitust teistega jagades… ja reede õhtul perekonna või sõprade ringis heategevuse teemal arutelu alustades. Luban Sulle – see saab olema tuline arutelu! :)

Müüt # 1. Igasugune heategevus on hea tegevus.

Miks see müüt on tekkinud?

Raha või asjade annetaja teeb seda vabatahtlikult. Ta ei pea seda tegema, aga võib teha – ja tahab teha! Milline õilis otsus! Tundub, et heategija suuremeelsust tuleb igal juhul tunnustada. Olgu heategu suur või väike – igal juhul läheb abivajajal ju natukenegi paremaks! Ja mõnikord võib pisikesest heateost alguse saada pikaajaline hingeline seotus valdkonnaga ning palju-palju edasist panustamist.

Seega – igasugune heategevus on hea?

Miks see väide on siiski müüt?

Sest teatud tüüpi heategevuslikud panustused muudavad maailma palju rohkem kui teist tüüpi täpselt sama sihtrühma aitavad heategevuslikud panustused. Oluline on algatuse mõju suurus. Mõned on suurema mõjuga, mõned väiksemaga.

Oletame, et heategija tahab toetada vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsi. Kas ta pingutab selleks, et leida üles organisatsioon, mille tegevus mõjutab vanemliku hoolitsuse kaotanud laste elusid kõige sügavamalt ja pikemaajaliselt – näiteks perepõhised asenduskodud, lastekodude sõprade klubid, kasupered, lapsendajad? Või suunab oma panuse organisatsioonile, mis toetab lapsi lühiajaliselt, pigem materiaalselt, ilma nende ellu püsivat jälge jätmata? Teisel juhul on heategija pigem pahategija.  

Miks ma nüüd nii hullult ütlen? :)

Nimelt seetõttu, et tema annetus aitab püsida elus ja tegevuses sellistel organisatsioonidel, mille meeskonnad lihtsalt veedavad-viidavad vanemliku hoolitsuseta laste aega, laskmata nende ellu inimesi ja tegevusi ja mõtteid, mis päriselt nende elusid muudaksid. Ühesõnaga, annetajate seas menukad, kui pigem väikese mõjuga algatused võtavad ära kasvuruumi tõeliselt mõjusatelt organisatsioonidelt.

Ja mis puutub sellesse, et esimesest pigem juhuslikuna sündinud heateost võib alguse saada pikk teekond pühendunud heategijana… ehk on võimalik elanikkonda sedasi harida, et ka ükski esimene pisike heategu ei läheks väikse mõjuga tegevuse toetuseks, vaid juba seegi panus saaks parimal võimalikul viisil ära kasutatud? Mida kõrgemalt tasemelt õppimisteekond heategijana peale hakkab, seda kaugemale on võimalik jõuda.

Mida selle müüdiga peale hakata?

Kindlasti ei tasu ühtegi praegust heategijat halvustada, isegi kui tema panus läheb kas (enamasti) teadmatusest või (mõnikord) laiskusest kohta, mis abivajajate aega kas lausa raiskab või lihtsalt ei kasuta nii hästi, kui oleks võimalik. Pigem tasub rääkida üha rohkem ja rohkem lugusid mõtestatud toetamise võimalustest. Tõestada, et läbimõeldult toetades saab annetaja ise emotsionaalset rahulolu rohkem. Tõeliselt mõjusate kodanikualgatuste kõrval kahvatuvad lihtsalt õhku täis kodanikuühendused iseenesest. Ja kuidas mõjusaid kodanikualgatusi heategijatele arusaadavamaks ja kütkestavamaks muuta? Vot selle jaoks ongi olemas peen nähtus nagu kommunikatsioon :) Teiste sõnadega – suhelda, suhelda, suhelda – julgelt ja läbimõeldult.

Müüt # 2. Abi peab alati jõudma käegakatsutaval kujul otse abivajajani.

Miks see müüt on tekkinud?

Sest inimesed vajavad kindlustunnet. Annetaja tahab oma silmaga näha, mille vastu oli tema panustatud eurosid võimalik poes vahetada. Ilma kindlustundeta on keerulisem oma heateost emotsionaalset rahulolu tunda. Sealjuures tahetakse vältida ka seda, et keegi teine osapool – näiteks MTÜ töötaja – laste aitamiseks mõeldud rahast kübetki isiklikku kasu saaks. Just sellepärast tekivadki heategevuskonkursside tingimustesse reeglid nagu: „Ei rahastata lihtsalt MTÜ palgafondi ega jooksvaid kulusid.“ Näiteks palju kindlam on osta turvakodus ajutise hoole all olevatele vanemliku hoolitsuseta lastele oma annetuse eest toreda suure karumõmmi, sest kui raha satub asutuse ühisesse katlasse, siis mine tea, mida sellega veel tehakse…

Seega – abi peab alati jõudma käegakatsutaval kujul otse abivajajani?

Miks see väide on siiski müüt?

Halb uudis annetajatele – käegakatsutav materiaalne abi ei muuda peaaegu kunagi selle inimese elu, keda tahetakse aidata. Võib-olla erandkorras, aga reeglina mitte. Tavaliselt on abivajaja hätta sattunud väga keerulistel põhjustel ja tema hing on kõvasti muserdada saanud, olgu tegemist tavapärasest karmima koolikiusamise ohvriga, kodutuga, pikaajaliselt töötu ratastoolis inimesega või alkohoolikutest vanemate perekonnast eraldatud lastega. Pakk nätsu või kuum hapukapsasupp sellises olukorras väga palju edasi ei aita. Taoliseid abivajajaid suudavad nende hädast ja selle psüholoogilistest tagajärgedest välja aidata ainult väga tugevad professionaalid üsna pika aja jooksul kõvasti pingutades. Selliste asjatundjate tööpanuse ja -keskkonna eest on õiglane maksta – ja maksta õiglaselt palju. „Ei rahastata lihtsalt MTÜ palgafondi ega jooksvaid kulusid?“ Mida paganat siis veel rahastada kui mitte seda?

Mida selle müüdiga peale hakata?

Jälle – kommunikatsioon. Suhtlemine ja selgitamine – ning ikka taolisel moel, et inimesed viitsiksid kuulama jääda, suudaksid sõnumist aru saada. Kommunikatsiooni teha kodanikuühiskonna kohta ühiselt (EMSL-i panus) ja iga valdkonna / organisatsiooni kohta eraldi (valdkondlik katusorganisatsioon, kodanikuühendus ise). Kõige selle eelduseks on muidugi see, et kodanikuühenduses tegutsevate inimeste pingutusel on tõepoolest positiivne mõju oma sihtrühmale.

Muuseas, mõni kodanikuühendus on öelnud välja, et nemad ei jõua kommunikatsiooni teha, sest põhitööga on liiga kiire. See on sama, nagu öelda, et hingata ei jõua, elamisega on liiga kiire. Selleks, et elada, tuleb hingata. Ja organisatsioonis tuleb lisaks sihtrühma aitamisele teha nii mõndagi muud, et põhitegevuse püsimine ikka võimalik oleks. Sealhulgas nii raamatupidamist kui kommunikatsiooni. Viimane, kusjuures, on mõneti… vaheldusrikkam kui esimene :-) Ja tublit kommunikatsiooni tegeva organisatsiooni juurde tuleb tublisti annetajaid. Andku ainult taevas neile annetajatele mõistust aru saada, millise kommunikatsiooni taga on päriselt olemas ka positiivne mõju (vt müüt #1).

Müüt # 3. Abi peab andma sellele organisatsioonile, kes on kõige rohkem hädas.

Miks see müüt on tekkinud?

Üsna mitmed kodanikuühendused on Eesti avalikkuse seas väga  tuntud. Neile annetatakse palju. Lisaks on suur hulk vähem tuntumaid organisatsioone, kelle materiaalne seis on samuti üsna hea. Lisaks õhkub neist jõudu ja sära – koduleht on viimase peal, töötajate silmad põlevad, vabatahtlikud möllavad pühendunult… Milleks siis selliseid edukaid kodanikuühendusi toetada? Neil läheb niigi hästi! Ja veel hullem, kui tegemist on sotsiaalse ettevõttega. Kujutate ette – neil peaks ju olema raha nagu raba. Pigem tasub otsida ikka sellise abivajajatega tegeleva organisatsiooni, kes vaevleb ise raskustes ja pole suutnud endale veebilehtegi meisterdada… Nende jaoks oleks väiksel annetusel palju suurem väärtus kui kümnete tuhandete eurode suuruste eelarvetega tegutsejatel, eks ju.

Seega – abi peab andma sellele organisatsioonile, kes on kõige rohkem hädas?

Miks see väide on siiski müüt?

Müüdi # 2 juures rääkisime sellest, et enamustes abivajajatega seotud valdkondades on tarvis suuri ja pikaajalisi pingutusi. Näiteks vanemliku hoolitsuseta laste hoolekande organisatsioonis võib laps oma teekonnal täiskasvanuks veeta üle 18 aasta!

Maailma muutmiseks on vaja väga tugevaid, sealhulgas rahastuse poolest endaga suurepäraselt toime tulevaid organisatsioone, kes suudavad oma meeskonda palgata parimaid professionaale. Sest kehvemad töötajad… ei saa tõrjutud sihtrühmade aitamisega (nt puuetega inimeste tööhõive suurendamisega)  või ühiskondlike hoiakute muutmisega (nt loodusse prügi viskamise vähendamisega) suurte väljakutsetega hakkama. Sest need väljakutsed on  meeletult suured – isegi organisatsiooni jaoks, kel paari järgmise kuu kontori üüri- ja palgaraha juba arve peal olemas. Just selliseid tugevaid organisatsioone tasubki toetada.

Elujõulisus on tihti märk heast juhtimisest – küllap elujõulises organisatsioonis aidatakse mõjusalt ka abivajajaid. Elujõuetus võib olla märk pigem nõrgast juhtimisest – kui finantsid pole korras ja veebilehtki puudu – kas on ikka kindel, et sihtrühmaga tõhusat tööd tehakse?

Ja mis sotsiaalsetesse ettevõtetesse puutub, siis tihti on neil keeruline oma arenduskulude rahastamine. Miks mitte toetada annetusega organisatsiooni, mis suudab oma jooksvad kulud ise tulu teenides ära katta – seeläbi tagades oma sihtrühmale pikemaajalise abi kui mõni vaid projektirahastusest sõltuv algatus.

Mida selle müüdiga peale hakata?

Kordan veel ainult ühe korra. Kommunikatsioon :-) Teha ise ja paluda sama oma katusorganisatsioonilt.

Eks seegi ajaveebi sissekanne on osake kommunikatsioonist. Eelkõige mõelduna kodanikualgatuste kogukondadele. Meeldetuletuseks, et ühiskonnas on laokil palju head tahet, mida võib-olla rakendaks positiivse mõju loomiseks kõige paremini just Sinu organisatsioon. Tuleb oma põhitööd hästi teha ja seda innukalt kommunikeerida. Siis hakkavad müüdid raginal murduma. Siis tuleb kaasamõtlejaid ja heategijaid veel juurde. Siis on Sul võimalus muuta veel rohkem.


Lisa kommentaar

css.php