KOLM VIGA mentorprogrammide korraldamisel

 

Mida on ühist veiniplekkide eemaldamisel ja mentorprogrammide korraldamisel?

 

Õige vastus: mõlemat tegevust on mõtet teha ainult läbimõeldult ja väga hästi. Lihtsalt proovimisel on mõlemal juhul kurvad tagajärjed.

Valgele riidele sattunud punase veini jälge lihtsalt märja rätikuga läbimõtlematult hõõrudes võime selle riietuseseme igaveseks ära rikkuda.

Mentorprogrammi läbimõtlematult korraldades võime raisata palju väärtuslikke ressursse… ja hindamatuid võimalusi maailma muutmiseks.

Mentorprogrammid on olulised!

Kodanikuühiskonna arendamise ajurünnakute läbiviijad küsivad tihti: „Mis on Eesti kodanikuühenduste arengu toetamiseks kõige olulisemad tegevused?“

Iga kord, kui selline küsimus õhku visatakse, tõstan käe, püüan küsimuse kinni ja ütlen välja oma arvamuse: „Väga oluliseks kodanikuühiskonna toetustegevuseks on mentorprogrammide korraldamine kodanikuühenduste eestvedajatele!“

Seepeale kergitavad küsijad tihti üllatunult kulme: „Või et väga oluline? Eks neid programme on juba korraldatud ka…“

Jah, eks neid programme on juba korraldatud tõesti! Seetõttu vajabki teema põhjalikumat tähelepanu. Minu meelest on kodanikuühenduste eestvedajatele ja nende meeskondade võtmeisikutele korraldatud mentorprogrammid üliolulised järgmisel kolmel põhjusel.

Esiteks, sotsiaalse muutuse loojad on enda poolt loodava muutuse jaoks keskse tähtsusega. Kodanikuühenduste eestvedajad loovad just nii palju või nii vähe positiivseid ühiskondlikke muutuseid sellepärast, et on ise just sellised, nagu nad on. Sellest kirjutasin pikemalt eelmise aasta viimases ajaveebi postituses siin lingil. Kodanikuühiskonna arendamisel tuleb just seetõttu keskenduda abstraktsete protsesside edendamise asemel – konkreetsete inimeste arendamisele!

Teiseks, mentorlus tundub olevat eestvedajate oskuste ja hoiakute arendamiseks parim meetod. Kui mitte mentorlus meie kodanikuühiskonna liidrite toetamiseks – siis mis veel???

Kolmandaks, suurte muutuste saavutamiseks on vaja tegutseda suurelt. Selleks, et kodanikuühiskonna eestvedamises toimuks arenguhüpe, on igal aastal tarvis kümneid edukaid mentorlussuhteid eestvedajatele. Niivõrd suurt hulka mentorluse suhteid on kõige mugavam korraldada just mentorprogrammi(de) raames.

Just nendel põhjustel usungi mentorprogrammide vajalikusse. Seetõttu kandideerisin eelmise aasta lõpus ka vabatahtlikuks mentoriks EAS-i poolt korraldatavasse mittetulundusühenduste mentorprogrammi. See, kas mõni mentii mind endale mentoriks valib, selgub veebruari teisel poolel. Ootan seda valikuhetke põnevusega.

Ootusärev meeleolu on mind pannud mõtlikult tagasi vaatama mentorprogrammidele, millega olen senini kokku puutunud. Nimelt olen viimase paari aasta jooksul näinud vilksamisi kõrvalt mitmeid nendest programmidest, mida on projektipõhiselt kodanikuühiskonna aktivistidele korraldatud. Tavaliselt olen olnud ühekordse koolitaja rollis nendes programmides osalejatele (nii mentoritele kui mentiidele). Vaatlejaks olemine on aidanud selge pilguga märgata nii nende programmide õnnestumisi kui õppetunde. Just märgatud õppetundidest lähtuvalt loetlen järgnevalt mõned tüüpilised vead, mida mentorprogrammide korraldamisel tehakse. Allpool nimetatud vigade vältimisel oleksid Eesti kodanikuühiskonna aktivistidele korraldatavad mentorprogrammid palju suurema mõjuga.

NB! Järgnev tekst pole analüüs ühegi konkreetse mentorprogrammi õppetundidest, vaid üldistus eri programmide jälgimise põhjal tehtud tähelepanekutest.

Niisiis juurprobleem:

Programmi korraldajad pühenduvad peamiselt logistilistele teemadele.

Paljudes mentorprogrammides kipub seda korraldav meeskond võtma peamiselt logistiku rolli. Nad kuulutavad välja konkursi mentiide ja mentorite leidmiseks, valivad nende seast välja programmis osalejad, korraldavad neile üritusi (kohtumised, koolitused) koos toitlustuse ja kohvipausidega ning koguvad programmi lõpus tagasisidet. Loomulikult tegelevad korraldajad ka jooksvate väljakutsete lahendamisega, kuid teevad seda nii vähe kui võimalik.

Logistiku rolli võtmise aluseks on korraldajate eeldus, et kui mentorlusprogrammis osalemise konkurss välja kuulutada, kandideerivad sinna maailma muutmisele pühendunud head kodanikud, kes võtavad oma isikliku arengu eest täisvastutuse.

Kui kokku tuua sellised tublid inimesed – innukad mentiid ja kogenud mentorid – millised võrratud imed võivad siis juhtuma hakata?!

No päriselt ei hakka eriti mingeid imesid juhtuma…

Vaatame lähemalt, miks neid siis ei juhtu.

1. Mentorprogramm on „üksik saar meres“

Reeglina keskenduvad mentorprogrammi korraldajad ainult oma projekti läbiviimisele, jättes arvestamata laiema konteksti ja kasutamata koostöövõimalused.

Milline valdkond võidaks mentorlusest kõige rohkem? Millised protsessid läheksid ühiskonnas liikuma, kui näiteks kõigi lastekaitse või hariduse valdkonna olulisemate organisatsioonide eestvedajad osaleksid aasta jooksul väga hästi korraldatud mentorprogrammis?

Või milline jõud oleks sellel, kui Avatud Eesti Fondilt või Kodanikuühiskonna Sihtkapitalilt rahastust saanud olulisemate projektide juhid oleksid oma projekti elluviimise ajal kaasatud ka mentorprogrammi?

Praegu hajuvad kodanikuühiskonna toetamise ressursid tihti laiali. Projektitoetust saab hea kodanik Malle, mentorlust hea kodanik Kalle. Mõlema tulemused jäävad keskpärasteks, sest suurepärane tulemus võiks sündida ainult juhul, kui Malle ja Kalle saaksid nii mentorlust eestvedajaoskuste arendamiseks kui ka projektitoetust oma organisatsiooni plaanide elluviimiseks.

2. Programmi tulemused ja osalejate valikuprotsess pole selgelt eesmärgistatud

Liialt tihti on mentorprogrammi eesmärgiks… lihtsalt korraldada mentorprogramm. Seetõttu tehakse avatud osalejate värbamiseks avatud konkursse – mentoriks ja mentiiks võib kandideerida kodanikuühiskonnast ükskõik kes. Tulemuseks on – et kandideeribki… ükskõik kes.

Need, kellel võiks kodanikuühenduste eestvedajate seast mentorlusest mentiidena kõige rohkem kasu olla või need, kel oleks mentoritena kõige rohkem anda, ei pruugi üldse kandideerida. Võib juhtuda, et programmi jõuavad hoopis need, kes on ennast alles otsimas või kel pole parasjagu midagi huvitavamat teha. Tihti ei saa korraldajad selliseid kandidaate ka tagasi ka lükata, sest mentorlusprogrammi projekti rahastajatele on tarvis näidata teatud kindlat osalejate arvu. Kokkuvõttes kujunevad grupid, mille osalejad on humoorikas maakeeles „lambiahvid“.

Kui mentorprogrammil puudub konkreetne eesmärk, on korraldajatel keeruline toetada ka osalejaid konkreetsete eesmärkide seadmisel. Seetõttu võivad need jääda hägusaks. Hägusus ei innusta kedagi programmis osalemisele maksimaalselt pühenduma

Teisalt võtavad osalejad mentorprogrammides liialt tihti eesmärke, milleni jõudmiseks nad pole 100% pühendunud. Näiteks meenuvad osalejad mitmest programmidest, kelle eesmärk on olnud programmi käigus proovida leida sotsiaalse ettevõtluse idee, mille elluviimisega edaspidi tegeleda. Rõhk on sõnal proovima – osalejad on ausalt välja ütelnud, et kui seda ideed leida ei õnnestu, ei juhtu ka midagi. Kui mitte-tegutsemise tulemusena midagi ei juhtu, siis inimesed kipuvadki tegutsemise lõpetama – sealhulgas mentorprogrammis osalejana.

Endale hägusad või kirge ebapiisavalt tekitavad eesmärgid võtnud „lambiahvide“ gruppides võivad tekkida väga piinlikud olukorrad. Mulle meenub üks lõunalauavestlus osalejaga ühest mentorprogrammist, millele koolitust tegin.

Mina: „Kuidas sul oma mentiiga läheb?“
Tema: „Me pole viimased pool aastat kordagi kohtunud. Tal on liiga kiire.“
Mina: „Mis teie algne koostööeesmärk oli?“
Tema: „Ma ei tea, seda nagu ei olnudki. Me ei leidnud seda. Ma ütlesin, et võin talle näiteks ajaplaneerimist õpetada, sest olen ise hästi organiseeritud. Aga tal nagu ei olnud selle vastu huvi või aega… Ja ega mul midagi rohkemat mentorina olegi pakkuda…“

Kommetaarid on siinjuures ilmselt liigsed nii programmi korralduse kvaliteedi kui ka osalejate hoiakute osas…

Lisaks alahindavad mentorprogrammide korraldajad pahatihti mentorite tausta ja nende vastutuse suurust. Heaks mentoriks kujunemiseks on tarvis nii olulisi oskuseid (näiteks aktiivne kuulamine) kui ka parajalt palju kogemusi (näiteks keeruliste teemadega vestluste juhtimisel). Üksik koolitus programmi alguses ei anna kellegi piisavalt oskuseid ega kogemusi, kui neid juba enne kogunenud pole. Kogenud juht ei ole automaatselt veel kogenud mentor.

3. Mentiid ja mentorid ei saa programmi jooksul piisavalt sisulist toetust

Organisatsiooni rahalised raskused või hoopis uus mahukas projekt, töötuks jäämine või hoopis ametikõrgendus, elukaaslasest lahkuminek või hoopis värske armumine, lähedase kaotus või hoopis lapse sünd… Kõik sellised tööalase või isikliku eluga seotud sündmused võivad paisata mentorlussuhte programmis osaleja jaoks kaugele tahaplaanile, kuigi objektiivselt pole selle tähtsus tema isikliku arengu jaoks vähenenud.

Kui korraldajal on vaid logistiline roll, märkab ta selliseid arenguid liiga hilja. Igatahes on rumal eeldus, et korraldaja poolt piisab vaid logistilise keskkonna loomisest, kus täiskasvanud inimesed – mentorid ja mentiid – ise täisvastutuse võtavad. Täiskasvanud inimesed vajavad sellistes olukordades päris palju suunamist ja käehoidmist. Eriti mentorprogrammi puhul, mille pikaajaline mõju pole võrreldes vahetute elusündmuste kohese mõjuga niivõrd märgatav.

Vead on suurepärased õpetajad nendele, kes mõistavad, et edu saavutamiseks on tarvis katsetada ja vigadest õppida ja õppida ja õppida.

Millised on minu soovitused kodanikuühiskonna mentorprogrammide korraldajatele, et programmid veel paremini õnnestuksid?

Sellest siin lingil: KOLM EDUTEGURIT mentorprogrammide korraldajatele (31. jaanuar 2012)


“KOLM VIGA mentorprogrammide korraldamisel” on saanud 2 vastust

  1. Anne ütleb:

    Nii tuttav jutt kõik ja kõige kurvem on veel siis,kui pannakse kokku kuidagi projekt,siis pannakse kokku inimesed erinevate tegevustega,mis ei sobi lõpp-kokkuvõttes paaridele (ei mentiile ega mentorile)ja tulemust pole tegelikult olemas.Jah-uued sõbrad ja suhted ja ka projektile -linnuke kirjas,aga kui palju selles oli seda,mida oodati…..!

    • jaan ütleb:

      Suured tänud avameelse kommentaari eest. Just seetõttu tasubki taolistest juhtumitest rääkida ja ise vigadest õppida. Niiviisi avaneb võimalus edaspidi programmide tegemiseks, millest mentorid ja mentiid rohkem kasu saavad. Sest hästi sujuvad mentorlussuhted võivad ju inimeste arengut lausa imeliselt toetada!

Lisa kommentaar

css.php