Kuidas pääseda enda (sihtrühma) lolliks tegemisest telekas?

“… abi saamiseks peab inimene end piltlikult alasti kiskuma ja eksponeerima oma kannatusi massimeedias… Kord rääkis väiksemas ringis ühe heategevusfondi töötaja, et kõige paremini toimivad need heategevuskampaaniad, kus inimese mure, konkreetsel juhul haigus, on võimalikult ehedalt eksponeeritud.”

Kust see tsitaat pärineb? Eks ikka Memokraadist, kus täna ilmus Kaido Ulejevilt asjalik lugu “Vaesus kui toode”.

Koos vabatahtlikena panustavate kommunikatsiooniprofessionaalidega oleme sama probleemiga maadelnud ka Heateo Sihtasutuses. Nimelt meie poolt toetatavate organisatsioonide kommunikatsiooniplaanide juures abiks olles:

1. Organisatsioonil on oma eesmärkide saavutamiseks tarvis avalikkuse tähelepanu. Näiteks: hoiakute muutmiseks või ressurside kogumiseks.

2. Avalikkuse tähelepanu saab kõige paremini massimeedia kaudu.

3. Massimeediasse pääsemiseks (ja seal silma jäämiseks) tuleb ennast alasti kiskuda, kas otseselt või piltlikult.

4. Enda otseselt või piltlikult alasti kiskumisel võivad alati olla ootamatult suured negatiivsed tagajärjed. Alates isikliku tõsiseltvõetavuse kaotusest kuni kogu oma tegevusvaldkonna naeruväärseks muutmiseni või selle kohta kahjulike stereotüüpide loomiseni. Seda eriti juhul, kui enda asemel kistakse (otseselt või piltlikult) alasti oma sihtrühma esindajad  - näiteks vaesuses vireleva lasterikka perekonna liikmed… või erivajadusega inimesed… või vanemliku hoolitsuseta lapsed… või uimastisõltlased… nii edasi.

Mõned Heateo toetatavatest organisatsioonidest on õppinud vajaduse korral meedia tähelepanu suurepäraselt võitma ka ilma alasti kiskumisteta. Näiteks Terve Eesti SA, Noored Kooli või Oma Pere. Aga ega see lihtne pole ja seda kommunikatsiooniväljakutset tuleb päevast-päeva pureda igal kodanikuühendusel ja sotsiaalsel ettevõttel.

Nutikaid lahendusi on siinjuures kindlasti mitmeid, mida igal organisatsioonil tulebki omavahel kombineerida. Siinjuures pakun välja ühe võimaluse, mida Eestis pole osatud või julgetud kodanikualgatuste endi poolt kasutada.

Nimelt – kiskuda oma sihtrühma esindaja alasti küll… aga hoopis ilukirjandusliku teose lehekülgedel või kinoekraanil. Just-just.

Üks kommertslikult edukas raamat või mängufilm võib tekitada ühiskonnas rohkem kõneainet kui loomade varjupaiga või lastekodu ees reedeõhtuse uudistesaate tarbeks viisteist lahti riietuvat tippmodelli.

Kaks kuulsat näidet

Hittromaan “Onu Tomi onnike” (1852) aitas kõvasti kaasa sellele, et põhjaosariikide elanike üldine meelsus lõplikult orjapidamise vastaseks muutus. Edasi tuli juba Ühendriikide kodusõda (1861–1865) ja orjuse kaotamine.


Krimipõnevik “Ohver” (1961) oli üks olulistest sütikutest Suurbritannias tekkinud avalikule diskussioonile, mis päädis homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisega 1967. aastal.

Niisiis…

Ühiskondlikku vastukaja pälviv kultuuriteos ei aita kaasa mitte ainult ühe konkreetse organisatsiooni eestkoste eesmärkide elluviimisele. See võib üleöö paisata segi terve valdkonna! Inimesed loevad või vaatavad, soovitavad sõpradele, arutlevad, kiidavad heaks, vaidlevad vastu… Ja enam polegi tarvis kedagi oma sihtrühmast veel eraldi paljaks kiskuda, sest ühiskondliku muutuse seemned on juba külvatud.

Muuseas, kultuurivaldkonnaga koostöö tegemine säästab ka organisatsioonide ressursse iga organisatsiooni kommunikatsiooniplaani eraldi elluviimise arvelt. Kogu valdkonna organisatsioonid saavad üheskoos oma ühiskondlikus sõnumis kokku leppida, koguda vahendeid ja alustada koostööd mõne andeka loovinimese või kollektiiviga. Edasine, nagu öeldakse, saab olema juba ajalugu. Ja kui asi kukub läbi… noh, kas järjekordne riskivabalt hambutu välireklaami kampaania oleks olnud parem investeering?

Siinjuures rõhun just vajadusele kodanikuühenduste endi poolt algatust üles näidata. Kui mõni loomeinimene valdkonnaga haakuva teosega ootamatult avalikkuse ette ilmub, võib kodanikuühenduse jaoks olla hilja reageerida ja seda oma eestkoste huvides ära kasutada.

Kus on eestikeelne film, mis aitab parandada vaestest peredest laste ligipääsu huviharidusele… või raamat, mis suurendab kahekordselt erivajadustega inimeste tööhõivet… või teatritükk, mis aitab kaasa üle kolmeaastaste laste lapsendamisele?

Pall on käesolevaga õhku visatud :-)

 

Pildiviited: http://memokraat.ee/2012/04/vaesus-kui-toode/; http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/31/UncleTomsCabinCover.jpg;  http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/b/ba/Victim_film.jpg


Lisa kommentaar

css.php