Kuidas tasuta tort inimese läbi võib põletada…

„Tere! Kas teie käest oleks võimalik saada tasuta suure tordi, millest jätkuks 50-60 inimesele? Helistan tudengiorganisatsioonist AIESEC. Meil tuleb suur konverents! Selle pidulikult õhtusöögilt on praegu magustoit puudu.“

Telefoniraamatus olid kümne kondiitriäri nimed. Kõhklev helistaja võttis telefonitoru pihku. Numbriklahvid. Kutsuv toon. Ja – „Tere! Kas teie käest oleks võimalik saada tasuta suure tordi…“

Esimene kondiitriäri ütles EI.

Teine ütles EI.

Kolmas ütles EI.

Istusin helistaja lähedal. Jälgisin teda üha suureneva murelikkusega. Olin eeldanud palju kiiremat edu, sest suuremad ja edukamad kondiitriärid asusid just nimekirja alguses.  Ise olin selle konverentsi peakorraldaja, olles helistamise delegeerinud korraldusmeeskonna ühele liikmele, esimese õppeaasta noorele tudengineiule.

Neljas ütles EI.

Mõtlesin: „Kui me seda torti ei saa, võib piduliku õhtusöögi suht läbikukkunuks lugeda. AIESEC-ile valitakse konverentsil uue juhatuse… ja see aasta tippsündmus jääb korralikult tähistamata! Üritusel langevad kõikide osalejate hukkamõistvad pilgud minule…“ Vaikselt hakkas minus tekkima paanika.

Viies ütles EI.

Neiu hääl muutus iga kõne alguses üha ebakindlamaks. Veenvus, kusjuures, oli tema palvest puudunud juba algusest peale. Pagana pihta, pidin ma just talle selle asja delegeerima!

Kuues ütles EI.

Vahetasin meeskonnakaaslastega paljutähenduslikke pilke. Olime kogu korraldusmeeskonnaga AIESEC-i kontoris ja istusime telefonijärjekorras. Peale tordikõnesid tuli järgmised olulised teemad ette võtta. (Ah jaa, aasta oli 2000. Mobiiltelefonid olid meil vist juba enamusel, aga raha nendelt lauatelefonidele helistamiseks küll mitte.)

Seitsmes ütles EI.

Nimekirja olid jäänud ainult kolm kondiitriäri. Ei ole võimalik! AAAAAAAA!!!

Kaheksas ütles EI.

Mu närvid ei pidanud vastu ja haarasin neiu käest telefonitoru: „Las ma ise helistan järgmisse kohta. Kuula, kuidas seda peab tegema“.

Otsustav hetk. Eksimise võimalusi oli nüüd jäänud ainult üks.

Küllap hirm ja pahameel andsid mu häälele piisavalt väge ja veenvust. Kolme minuti pärast oli konverentsi jaoks tasuta tort olemas.

(Üheksas ütles JAH).

Vaatasin meeskonnakaaslastele võidukalt otsa. Vot sellise energiaga tuleb ühte müügikõnet teha!

Jah, tort oli sellest hetkest konverentsi jaoks olemas. Kahjuks kaasnes väikese töövõiduga ka suur kaotus. Nimelt jäin ilma – meeskonnast.

Pärast minu edukat telefonikõnet ja neile heidetud võidukaid pilke kadusid korraldustoimkonna meeskonnakaaslased kuhugi ära. Kas läks neil koolis kiireks… või haihtus vabatahtliku töö motivatsioon mõnel muul põhjusel...  Igatahes ei võtnud minuga enam ühendust ükski juhtumit pealt näinud meeskonnakaaslastest (nood olid kõik esimese kursuse tudengid), tordi-neiust endast rääkimata.

Tänasel päeval tundub mulle kõige naljakam tollal 19-aastase tiimijuhi Jaani hoiakuid analüüsides see, et tookord mind meeskonna ära kadumine ei häirinudki. Mõtlesin midagi sellist: “Kui läks nii, teengi kõik ise ja palju paremini ära! Väga hea!”

Just nimelt. Seetõttu tuligi mul enamus asju enne konverentsi ja ka selle toimumise ajal üksi ära teha. (Siiski liitus viimasel hetkel ka üks uus särasilm, kes mu tollase juhtimisstiiliga õnneks kursis polnud). Kiired magamata ööd, veel kiiremad unised päevad. Tasuta torti konverentsi pidulikul õhtusöögil sõin juba üksinda rabelemisest poolhaigena.

Pärast ürituse toimumist olingi tükk aega haige. Paraku olid kõigis teistes eluvaldkondades vahepeal asjad tegemata jäänud, mille ära tegemisse seejärel uue hooga viskusin. Aega elu (ja delegeerimise ning meeskonna motiveerimise) õppetundide üle järele mõtlemiseks võtsin alles kunagi hiljem.

Suhtlemis- ja juhtimisvead, üksinda pikka aega rabelemine ilma enda sisse pilku heitmata, haigestumine… täiskasvanute maailmas nimetataks seda läbipõlemise eelseks olukorraks. (Energilise tudengina oli läbipõlemisest õnneks asi siiski väga kaugel, tegutsemise lusti ja rõõmu jäi ülegi). Siiski – kogemus salvestus õnneks mällu.

Tuleme tagasi tänapäeva.

Eelmisel neljapäeval toimus vabaühenduste kontoris Rotermanni kvartalis järjekordne EMSL-i liikmeklubi.

EMSL-i ürituste kutsed on mõnusalt loovad, eks?

Seekord läheneti läbipõlemise mitmekihilisele teemale just delegeerimise nurga alt.

Tagajärg: läbipõlemine. Põhjus: juht ei oska või ei taha delegeerida.

Minu meelest on läbipõlemise juured alati palju sügavamal kui pelgalt delegeerimise puudulikkuses. Samas oli üritusel silmiavav kuulda, et paljude liikmeklubis osalejate raskeimad hetked juhina olid tõepoolest seotud just vigadega delegeerimisel. Otsustavatel hetkedel ja / või pikka aega järjest ülesannete koorma all on lihtsalt jäädud üksi. Olgu juurpõhjuseks ego (ise tehes saan au ja kuulsuse endale!), vähene julgus abi küsida (kõigil teistel on endilgi juba niigi palju teha!) või midagi muud.

Suurt koormat üksi kandev inimene kukub lõpuks kokku. Põleb läbi. Vaimselt – ja siis füüsiliselt. Või vastupidises järjekorras. Tihtilugu ka üheaegselt.

Inimese hinge sisse ei näe, aga ilmselt kaasneb siin pildil füüsilise (läbi)põlemisega ka vaimne kurnatus

Samas oli vahva kuulda, et paljudele jäid taolised kogemused kõige ekstreemsemal kujul just noorteorganisatsioonides tegutsemise perioodi. Minus endaski on väga suur tänutunne võimaluste eest AIESEC-is tegutsedes väiksemaid ja suuremaid juhtimisvigu teha ning sealjuures ka läbipõlemiseni viia võivate olukordadega flirtida.

Üliõpilaspõlves on endale võetud kohustuste koormat ja pika perioodi jooksul magamata öid üsna lihtne üle elada. Polnud mingi probleem teha selliseid (tagantjärele vaadates ülimalt suuri) lolluseid nagu näiteks kolmekümne kaheksa kraadise palavikuga ettevõttesse müügikohtumisele minna :) Täiskasvanuna viiks see paljude inimeste puhul kiirest tõsiste probleemideni oma füüsilise ja vaimse tervisega. Delegeerimine aitabki neid probleeme vältida.

Niisiis… Kas ühiskondlikes liikumistes, sotsiaalsetes ettevõtetes ja teistes maailmamuutjate poolt loodud algatustes ongi juhtimine ja läbipõlemise vältimine nii lihtne, et õpi aga delegeerimine selgeks – ja küll siis Su kogukonnale suunatud algatus liigub, loob ja lehvitab?

Minu meelest… EI OLE!

Kodanikuühenduse juht, kes oskab suurepäraselt delegeerida, võib just selle oskuse tõhusa rakendamise tõttu osutuda sama ebaedukaks juhiks kui see, kes delegeerida ei oska. Selle poolest erineb sotsiaalsete algatuste eestvedamise spetsiifika oluliselt tavapäraste äriühingute või riigiasutuste omast. Ah et miks nii?

Järgmises sissekandes jutustangi, kuidas on seotud delegeerimine ja läbipõlemine KIREGA ning selle kaudu kodanikuühenduste eduka juhtimisega.

Sissekanne ilmub naistepäevaks, 8. märtsiks. Juttu tuleb ju ka kirest :)

 

Telefonipiltide viited: http://www.sxc.hu/browse.phtml?f=download&id=223826 ja http://www.sxc.hu/browse.phtml?f=download&id=583074


Lisa kommentaar

css.php