Põnev avastus aastast 1931 – tänaste laste käekäigust hoolijatele

Mis on 80 aastaga muutunud Eesti vanemliku hoolitsuseta laste valdkonnas? Vastuse sellele küsimusele annab ajakirja „Taluperenaine“ aprillinumber, mis ilmus täpselt kaheksakümmend üks aastat tagasi. Artikli avastasin oma vanaema raamaturiiulis sorimise käigus. Suur õnn, kui lisaks vanematele on olnud võimalus kasvada ka koos vanavanematega. Vaatenurgad ammumöödunud aegadest – see on üks vanavanemate poolt edasi antavatest varandustest. Mõnikord oma mälestuste, teinekord raamaturiiulil leiduva abil.

Trükkisin 1931. aastal avaldatud artikli täies mahus sisse. Sellega saab ajaveebi postituse teises pooles tutvuda. Esmalt mõned kommentaarid kaasaegsest vaatekohast. Valdkonna eksperdid ärgu pahandagu, et kasutan selles postituses ametliku termini „asenduskodu“ asemel vananenud mõistet „lastekodu“. Teksti inspiratsioon pärineb ju ammustest aegadest…

Mis siis on muutunud?

Pealiskaudsel mõtlemisel tundub, et suurt midagi polegi kaheksakümne aastaga muutunud. Lastekodudes lapsi liialt palju… Perekondades aga liiga vähe… Riigil raha pole… Inimesed pakuvad lühiajalist materiaalset toetust, palju vähem pannakse õlga alla pikaajalistele lahendustele… Kokkuvõttes – süsteem ei tundu olevat karvavõrdki muutunud!

Valdkonnaga rohkem kokku puutuva tegutsejana näen siiski mitmeid suuri muutuseid paremuse suunas, mille tõttu on lootust rohkem kui kunagi varem. Näiteks nii lapsendada soovijatele kui ka juba lapsendanud peredele on toeks tugev kodanikuühendus Oma Pere. Nende läbimõeldud ja kvaliteetseid teenuseid aitavad rahastada nii riik kui ka eratoetajad, näiteks SEB Heategevusfond. See on võrreldes lapsendajate juhuslikuma, projektipõhisema, ainult vabatahtlikul tööl põhineva toetamisega suur samm edasi.

Lootuskiiri on mitmeid teisigi. Näiteks on Sotsiaalministeerium otsustanud SOS Lasteküla Eesti Ühingu eeskujul reformida kõiki lastekodusid, et kõik nendest muutuksid peremajade põhiseks. Ja nende lastekodude ümber tegutseb liikumise „Tere, Sõber“ innustusel üha rohkem vabatahtlike aitajate poolt moodustatud sõprade klubisid. Klubide liikmeskonnast võrsub loodetavasti nii mõnigi tulevane kasupere või lapsendaja.

Oluline on mõista, et lastekodudes tehakse väga tubli tööd… kuid lastekodu peab olema lastele võimalikult lühiajaline vaheetapp, mille ideaalis tuleks üldse vahele jätta. Rahastajate ja vabatahtlike energia peab minema praeguse olukorra parandamise asemel uue süsteemi loomisele. Sellise süsteemi loomisele, mille abil vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsed jõuaksid peale algse pere kaotust või sellest eemaldamist võimalikult kiiresti uude oma peresse.

Kui taolist süsteemi ei teki, avaldatakse aastal 2093 mõnes selle aastakümne populaarses naisteajakirjas („Robotperenaine“?) taas nutuse artikli, milles kurdetakse laste liiga suure arvu üle lastekodus. Tõsi küll, selle aja peale ilmuvad eestikeelsed väljaanded ainult juhul, kui oleme oma tänaste otsuste toel suutnud meie inimvara eest piisavalt hästi hoolt kanda. Aastal 2012 asub Eesti lastekodudes sellest inimvarast üle tuhane ühiku. Igaüks nendest ühikutest hingab, nutab, naerab, loodab… ja väärib uut oma pere.

Mida tänastel maailmamuutjatel tasub artiklit lugedes tähele panna?

1930-ndate aastate keelekasutus võib tänasel päeval tunduda nii mõndagi lauset lugedes üsna pentsikuna. Artikli sisu ja ülesehitus on siiski asjalikud ka tänaste teadmiste vaatenurgast. Läbimõeldud eestkoste- ja kommunikatsioonitegevus peab üheaegselt edasi andma nii ratsionaalseid kui ka emotsionaalseid põhjendusi. Ja seda Linda Einbundi (aastast 1935 eestindatuna Eenpalu) kirjutatud lugu teebki.

Ratsionaalseid argumente kasutatakse artiklis mitmel korral. Näiteks nii ühiskonna kui terviku vajadust rõhutades…

Meie vähese rahvaarvu kasvamise juures on tähtis iga üksik inimelu, keda peaks kasvatama korralikuks inimeseks.

… kui ka maksumaksja rahakotile viidates.

Meie teame aga, et iga laps lastekodudes õige palju maksma läheb, palju kallimaks, kui laps keskmises perekonnas kasvades.

Arvestamata pole jäänud lastekodus üles kasvavate laste arengupsühholoogiast tulenevad argumendid, mida viimaste aastakümnete uuringud on ka teaduslikult tõestanud.

Teame ka, et terved, erksa vaimuga ja algatusvõimelised lapsed ei saa lastekodudes tarviliselt välja areneda; laste suure arvu tõttu ei ole võimalik iga üksikut last eraldi tähele panna, eraldi kasvatada ja arendada vastavalt tema kalduvustele ja püüetele.

Lisaks faktide esitamisele antakse lugejale võimaluse teema ka emotsionaalselt läbi tunnetada.

Meil on üle maa hulk lasteta perekondi, kes ei ole iial tunnud vanemate rõõmu, kes ei ole näinud „seda päikesekiirt“, mida toob enesega kaasa väike inimlaps.

Artikkel lõpetatakse selgelt mõõdetava ja ambitsioonika eesmärgi sõnastamisega.

Kui iga selts oma piirkonnas leiaks ühegi korraliku lastearmastaja perekonna, võiksime mõnisada last anda perekondadesse.

Mõnusat järgnevat artikli lugemist ja kaasa mõtlemist! Minevikku tasub kasutada lambina, mille abil enda jaoks tänast olukorda paremini välja valgustada.

 

Kodu koduta lastele
Linda Einbund

Hariduse- ja sotsiaalministeeriumi poolt tehti Eesti Maanaiste Keskseltsile jaanuaris 1931. a. ettepanek kaasa töötada laste perekondadesse kasvatada andmiseks, kusjuures E. M. Keskselts võtaks oma pääle kasvatadaandja ülesandeid.

Selle juures palub ministeerium silmas pidada, et vastavate krediitide vähesuse tõttu ei saa ministeerium summe määrata laste perekondadesse kasvatada andmiseks, mispärast tuleks esialgu käsitada ainult laste tasuta kasvatada andmise võimalusi korralikkudesse perekondadesse.

E. M. Keskseltsi juhatus oma koosolekutel on seda ettepanekut arutanud ja otsustanud kaasa aidata koduta laste paigutamiseks perekondadesse tasuta kasvatamiseks, õigemini öeldes: E. M. K. tahab leida korralikke lastearmastajaid perekondi, kes võtaksid omale koduta lapsi kasulasteks.

Meil kasvatatakse koduta lapsed lastekodudes, mis peetakse üleval riigi, omavalitsuste ja seltskonna kulul. Meie teame aga, et iga laps lastekodudes õige palju maksma läheb, palju kallimaks, kui laps keskmises perekonnas kasvades. Teame ka, et terved, erksa vaimuga ja algatusvõimelised lapsed ei saa lastekodudes tarviliselt välja areneda; laste suure arvu tõttu ei ole võimalik iga üksikut last eraldi tähele panna, eraldi kasvatada ja arendada vastavalt tema kalduvustele ja püüetele.

Ka jääb laps ühises kodus, hulga seas, ilma neist rõõmudest, mida suudab pakkuda perekond igale lapsele üksikult. Eriti need lapsed, kellel vanemad ja sugulased täiesti puuduvad, jäävad ilma kõigest soojusest ja armastusest, mis annab lapsele selle ilusa mälestuspildi, mis on meile kõigile lapsepõlve mälestused.

Nagu iga taim vajab soojust ja päikesepaistet, et võrsuda tugevaks, nii vajab ka inimlaps soojust, hellust ja armastust, et kasvaks temast inimene terve ja harmooniline.

Perekond on koht, kus laps saab armastust, mida tarvis noorele hingele kasvamiseks ja arenemiseks, sest armastus on suurim ja kindlam kasvatusvahend. Siin on ka koht, kus laps kasvab keset tööd ja tegevust, keset igapäevast rõõmu ja muret, puutudes nii tihedalt kokku tegeliku eluga, igapäevaste toimingutega perekonna ja üldsuse hääoluks.

Meil on üle maa hulk lasteta perekondi, kes ei ole iial tunnud vanemate rõõmu, kes ei ole näinud „seda päikesekiirt“, mida toob enesega kaasa väike inimlaps. Meil on ka palju perekondi, kus ainult üks laps majas, kellel puudub mängukaaslane ja seltsiline. Eeskätt nende perekondade südame uksele koputab E. M. Keskselts, et igaüks neist perekondadest kaaluks läbi oma südames küsimuse, kas tema maja ei vajaks päikesekiirt lapse näol, mis annab kodule elu, soojuse, rõõmu ja elule sisu.

Mel on nii palju lapsi vanemateta, koduta, kelle väikeses südames siiski igatsus helluse ja armastuse järele. Kui osalegi nendest on võimalik leida kasuvanemaid, kes võtavad omale seesuguse  koduta lapse kasvatada ja kes teevad seda armastusest lapse vastu, armastusest väikese inimese vastu!

Oleks soovitav, et selle üle järele mõtleksid eriti maaperekonnad. Maal on toitmine odavam, õhk hää ja kogu elu tervem. Meie saaksime laste paigutamisega perekondadesse luua kodu neile, kes seda väga vajavad ja kasvatada nii ühiskonnale kasulikke töökaid kodanikke. Meie vähese rahvaarvu kasvamise juures on tähtis iga üksik inimelu, keda peaks kasvatama korralikuks inimeseks. Ühtlasi vähendame sellega riiklisi hoolekande kulusid.

E. Maanaiste Keskselts juhatus loodab, et maanaisteseltsid perekondade leidmiseks appi tulevad. Kui iga selts oma piirkonnas leiaks ühegi korraliku lastearmastaja perekonna, võiksime mõnisada last anda perekondadesse. Arvan, et see raske ei ole. Juba praegugi on mitmed perekonnad oma algatusel pööranud E. M. K. poole palvega leida neile vanemateta last kasulapseks.

Luua ja võimaldada kodu koduta lastele, – see on suur armastuse töö!

Artikli ja piltide allikas: kodumajanduse ja kodukultuuri ajakiri „Taluperenaine“, aprill 1931.


Lisa kommentaar

css.php