Põnevad küsimused tartumaalastelt – koos vastustega

Domus Dorpatensise külaliskorterid Tartus: sellised romantilised öövaated korterite akendest aitavad teenida ettevõtlustulu (ja selle abil maailma paremaks muuta)

Internetiajastul oleme harjunud kirjutades väga vapraks muutuma (näiteks ajalehekommentaarides või Facebookis). Inimestega silmast-silma kokku sattudes oleme pigem napisõnalisemad, tagasihoidlikumad.

See kehtib ka Tartumaa sotsiaalse ettevõtluse huviliste kohta :-)

Eks ma siinjuures natuke liialdan :-) Tegelikult küsisid 22.02 Tartus toimunud sotsiaalse ettevõtluse teemaõhtu paljud osalejad kenasti ja julgesti. Aitäh, Teiega oli tore ja huvitav!

Saabumine, registreerumine, õhtuse kohvi nautimine, tutvumine - osalejad sotsiaalse ettevõtluse teemaõhtul

Üritusele registreerudes kirjutati ankeeti siiski palju küsimusi, mida teiste ees enam tõstatada ei söandatud. Ja osa registreerunutest ei saanud üritusele kohale tullagi.

Just seetõttu vastangi järgnevalt põnevamatele küsimustele registreerumisankeetidest. Loomulikult pole vastused kaugeltki ammendavad. Ja sotsiaalses ettevõtluses kui alles arenevas valdkonnas kivisse raiutud tõdesid pole. Küll on erinevad vaatenurgad. Minu järgnevaid vaatenurki lugedes täiendage neid või andke julgesti oma eriarvamusest märku.

Kokku üheksa küsimust & vastust:

1) Kuidas teha inimestele selgeks, et ma ei tegele ettevõtlusega omakasu taga ajamiseks, vaid kohaliku seltsielu ellujäämise eesmärgil?

Pikad selgituskõned siin ilmselt ei aita. Kui inimesed on juba otsustanud midagi uskuda, on neid raske ümber veenda. Võib-olla tasub läheneda läbi küsimuste. Näiteks: „Mis saaks kohalikust elust juhul, kui mind enam ei oleks?“ Kui kohalikud inimesed selgemini mõistavad, millest nad ettevõtja lahkumisel ilma jääksid, võivad nad tema tegevust palju rohkem väärtustama hakata. Tihti hinnatakse häid asju alles tagantjärele, kui need lootusetult peost libisenud…

Ja teisalt tasub oma tööd lihtsalt rahuliku südamega ja sama tublisti edasi teha. Kui töö tulemused on head, tulevad ka teised sellega kaasa ja selgitustööd pole tarviski.

2) Eestis on millegipärast ikka veel liiga palju rehepappe, mistõttu toimivasse sotsiaalsesse ettevõtlusse ei usu.

Issanda loomaaed ongi kirju. See on fakt – tõestuseks tasub kasvõi iseendal peeglisse vaadata. Peeglist võib selle ajaveebi lugejatele küll hea kodanik vastu vaadata, aga ka kavalpäid, rehepappe ja suisa kurjameid jagub siiski igasse valdkonda, kokandusest pedagoogikani. Kindlasti tuleb neid ka sotsiaalsesse ettevõtlusse.

Siiski on enamuses valdkondades ülekaalus tublid, ausad ja muidu toredad inimesed. Küllap saab nõnda olema ka sotsiaalses ettevõtluses. Hetkel alles noorukest sotsiaalse ettevõtluse valdkonda suuremaks kasvatades saame osasid rehepapluse riske ka ette näha ja ennetada, seda eriti kommunikatsiooni ja toetusmehhanismidega seoses.

Avalikku tähelepanu ega toetuseid ei peaks saama ükski sotsiaalne ettevõte, kes ei suuda selgelt näidata oma tegevuse positiivset mõju ühiskonnale. Taolised reeglid on meie enda teha, eks ole. Lihtsalt tule ja löö sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku tegevuses aktiivselt kaasa. Ja kui juba oled rehepapp, äkki sünnid veel ümber ka…

3) Meie kogemusel on kõige suurem probleem pikaajaline jätkusuutlikkus olukorras, kus ühiskonna parandamise nimel tegutsemise eest justkui ei sobi tasu küsida või kui, siis ainult sümboolset. Nii jääb sotsiaalselt kasulik töö kõrvaltegevuseks ja esialgse meeskonna ressursside lõppedes ei tule peale uusi inimesi, kes oleks valmis samamoodi jätkama.

See on tõepoolest tõsine probleem, sest väga paljudes valdkondades on organisatsioonide töö olnud vaid projektirahastusest kinni makstud. See projektirahastus on mingil hetkel kadunud, kuid sihtrühma harjumus tasuta saada on jäänud.

Siin lihtsaid ja kiireid lahendusi pole. Ühelt poolt saame kõik teha koostööd sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku raames, et tõsta ühiskondlikku teadlikkust tasu küsimise sobilikkusest ja vajalikkusest – juhul, kui selle tasu eest kaaskodanikke heaks suurepäraseid tegusid korda saadetakse.

Teisalt võibki olla vajalik oma organisatsiooni kogu tegevus ümber hinnata. Kuidas jõuda sama ühiskondliku eesmärgini nii, et selle käigus oleks võimalik ka tulu teenida? Edukad sotsiaalsed ettevõtjad ongi just sellele küsimusele suutnud vastuse leida. Keegi nendest pole lahenduseni jõudnud üleöö. Nii et – mõtelda tasub. Küllap siis tulevad ka lahendused.

4) Meie tegevus on kaetud erinevate fondidega, mistõttu on meie teenused sihtrühmale tasuta. Kas on eetiline pakkuda samasuguseid või sarnaseid teenuseid tasu eest?

Muidugi on eetiline, kui organisatsioon jõuab oma ühiskondlike eesmärkideni, mida on sihtrühmale ja toetajatele välja lubanud.

Mida aga teha juhul, kui sihtrühm pole maksejõuline? Üks võimalikke sotsiaalse ettevõtluse mudeleid ongi oma teenuse pakkumisega tulu teenida, suunates tulu ülejäägi vähemkindlustatud sihtrühmade aitamiseks. Näiteks – varakamad isikud maksavad koolituse eest täies mahus, kuid majanduslikult nõrgemal järjel olijatel on võimalik osaleda sümboolse tasu eest. Kui sellest tulu ülejäägist veel puudu jääb, on oma põhikirjalises eesmärgis nimetatud sihtrühma aitamiseks võimalik fondidele projekte juurde kirjutada.

5) Niiöelda “päris” ettevõtlus näib pahatihti süüdistavat sotsiaalset ettevõtlust kõlvatus konkurentsis. Tegelikult muidugi näib, et tegemist on põhimõttelise maailmavaatelise erinevusega tulundusliku tegevust mõtestamisel. Kuidas seda väärtuste veelahet ületada?

Eks seda väärtuste veelahet saab ületada eri arvamuste kandjatega suheldes – küsides, kuulates, ise lugusid rääkides. Tasub selgitada, et oma tegevuse selgelt eesmärgistanud sotsiaalne ettevõte loob ühiskonnale palju väärtust. Seda teeb sotsiaalne ettevõte tihti oma konkurentsivõime hinnaga (näiteks palkab tööle eelnevat rehabilitatsiooni vajavat sihtrühma) ja väärib seetõttu eraldi toetust. Muuseas, vastutustundlike tavaettevõtete ja sotsiaalsete ettevõtete erinevustest kirjutasin siin ajaveebi postituses.

6) Peamiselt teeb muret, et Eestis kiputakse sotsiaalse ettevõtlusena käsitlema ainult suurte probleemide lahendamist ja välistatakse sellised teenused, mis ennetavad probleeme või muudavad lihtsalt maailma paremaks. Meie pooldame laiemat lähenemist.

Selle teema üle arutlesime sügistalvel sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku esimestel kohtumistel väga tuliselt. Praeguseks on paljudel võrgustiku kogukonna liikmetel kujunenud välja samuti laiemat lähenemist pooldav seisukoht. Probleemide ennetamine on ju tõepoolest vähemalt sama väärtuslik kui tagajärgedega võitlemine.

Küll peab ka laiema lähenemise puhul olema sotsiaalse ettevõtte eesmärk oma ühiskondliku hüve pakkumise osas olema selgelt sõnastatud ja positiivne mõju hinnatav.

7) Hea äriplaani koostamine ning investeeringutoetuste leidmine. Tegevusala töövahendid on kallid, nende soetamiseks jääb omatulust väheseks. Vajalik on lisafinantseerimine.

Äriplaan… Hea sotsiaalse ettevõtluse äriplaani koostamist on mitmel korral toetanud Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Kui väärilisi taotlejaid jätkub, küllap toetavad edaspidigi. Kui asjaga kiire, tasub nõustamise saamiseks pöörduda oma maakondliku arenduskeskuse poole. Nemad annavad nõu – aga äriplaan tuleb ikka endal koostada. Ainult sedasi muutub see kasulikuks tööriistaks, millega oma sotsiaalset ettevõtet üles ehitama hakata. Äriplaan, millest sotsiaalne ettevõtja ise aru ei saa, on nagu ilma juhendita keeruline aparaat, mis lõikab veel näpugi otsast ära (=ajab pankrotti).

Lisafinantseerimine… Just sotsiaalsetele ettevõtetele mõeldud toetusmehhanismide loomises kaasa rääkimine saab kindlasti olema üks sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku põhilisi ülesandeid. Hetkel jäävad paljud sotsiaalse ettevõtluse huvilised alustamiseks või laienemiseks vajaliku kapitali leidmise „halli tsooni“, kuna ei sobitu ei kodanikuühiskonna ega ettevõtluse toetusmehhanismide vastu. Nii mõnelgi juhul võivad ka praegused toetusvõimalused kohased olla – olemasolevate allikate kohta tasub lähemalt uurida samuti oma maakondlikust arenduskeskusest.

8) Ühingus on koolitatud tugiisikud, kuid puudub oskus oma teenuseid müüa.

Siinjuures tasub ühingu meeskonnal peeglisse tõsiselt peeglisse vaadata: „Miks tahame sotsiaalse ettevõtlusega tegeleda? Kas oleme valmis edu nimel pingutama?“ Kui vastus on JAH, tasub müügile edasi mõtelda.

Kui ühingus tegeletakse tugiisikutega, ollakse ilmselt tegutsemas keerulises valdkonnas, kus suhtlemisel väga oluline roll. Arvatavasti on ühingu meeskonnas seetõttu head, empaatilised suhtlejad. Taolised suhtlejad saavad hakkama ka paljudes müügiolukordades.

Ja teoreetiliste müügioskuste hankimine on imelihtne – internet, raamatukogu. Mõlemad allikad kubisevad müüginippe pakkuvatest tekstidest. Ja praktilised oskused – need tulevad ainult läbi praktika. Kui enesekindlusest ikka puudu jääb, tasub kohalike ettevõtjate seast endale vabatahtliku mentori hankida. Ütlen uuesti julgusteks – kui juba oma tugiisikuid vajava sihtrühmaga suhtlemisega hakkama saadakse, võib müügitöö sellega võrreldes isegi lihtsamaks osutuda.

9) Kui osaleme riiklikus hankes, siis kuidas raamatupidamises see kajastuma peaks? On see tulu ettevõtlusest?

Jah, see peaks üldkujul kajastuma ettevõtlustuluna.

Niisiis, kõige olulisem info:

P.S Mul oli väga hea meel ära näha vabaühenduste ühiskontori Domus Dorpatensise ruumides. Asjalik algatus ettevõtlustulu teenimiseks, kodanikualgatuste kokkutoomiseks ja ühendustele paindlike rendivõimaluste pakkumiseks. Võtke Domusega ühendust, seal on veel vabu kohti!

See kontorilaud vabaühenduste ühiskontorist lausa kutsub selle taga istudes maailma paremaks muutma! Tänapäeval saab maailma ju kontorilaua tagant ka muuta, kui ise tubli oled :-)

Eelmine sissekanne Tartu Ärinõuandla ja Domus Dorpatensise poolt korraldatud sotsiaalse ettevõtluse teemaõhtu kohta asub siin lingil.


Lisa kommentaar

css.php