Prillidega postripoiss & kaks nippi tõhusaks huvikaitseks

Eelmisse nädalasse mahtus mu jaoks mitu üllatavat kohtumist. Neist kõige ootamatum toimus allpool Sulle vastu naeratava tegelasega, kelle Lastekaitse Liidu ürituse korraldajad olid Rahvusraamatukogu konverentsisaali seinale riputanud. Seal ta sedasi rippuski, muhe ja rahulolev, vist ka natuke irooniline.

Tekst pildil: "Minul on õigus olla see, kes ma olen..."

 

Pühapäeval möödus kakskümmend aastat päevast, kui Eesti liitus ÜRO Lapse õiguste konventsiooniga. Selle tähistamise raames korraldas Õiguskantsleri Büroo joonistusvõistluse. See 15-aastase koolipoisi poolt tehtud pilt oli üks võistlustöödest. Konventsioon, nagu mainitud, on kehtinud meil kakskümmend aastat. Laste õigused vajavad tugevat eestkostet tänaseni. Sellised me oleme.

Teemasid, millele kodanikuühendused pidevat eestkostet teevad, on muidugi palju teisigi. Lisaks laste õigustele sobiks see prillidega kooliõpilane suurepäraselt ka parajasti käimasoleva kampaania „Erinevus rikastab“ postripoisiks.

„Erinevus rikastab“ on olnud viimaste aastate üks tähelepanuväärsemaid sotsiaalkampaaniaid. Teravaid reaktsioone on tulnud nii poolt kui vastu. Paljusid on need teravad reaktsioonid häirinud.

Näide kampaania "Erinevus rikastab" reklaamplakatist

Ma olen alati muianud, kui mõnda sotsiaalkampaaniat süüdistatakse liigses otsekohesuses, räiguses või manipulatiivsuses. Kui mõne ettevõtte reklaamikampaaniad ei jää silma, vahetatakse esimesel korral reklaamiagentuur välja ja teisel korral lastakse ka turundusjuht lahti. Kodanikuühenduste kampaaniate osas aktsepteeritakse liiga tihti tulemuste puudumist.

Tulemuste hulka peaks reeglina kuuluma ka tugevate poolt ja -vastureaktsioonidega diskussioon. Sotsiaalkampaania peabki jääma silma, tekitama üllatust ja viha ja imetlust. Kevadlillede vahel ukerdavate tibude ja küülikute õige koht on lihavõttekaartidel, mitte sotsiaalkampaaniate plakatitel.

Samas ei maksa ühegi hingekriipiva sotsiaalkampaania rolli ühiskonna paremaks (või halvemaks) muutumises üle tähtsustada. Ka kõige silmapaistvam üksikkampaania ei suuda kogukonnas valitsevaid hoiakuid märkimisväärselt mõjutada ega inimeste käitumist muuta. Nendele on võimalik mõju avaldada ainult läbi aastatepikkuse eestkostetöö.

Kõik võtabki aega. Ühiskonnas huvikaitse eesmärkideni jõudmine võtab eriti palju aega. Samas ei saa selle tõdemusega muidugi välja vabandada huvikaitset, mis pole professionaalne ega suuda saavutada väikeseid võite, kuni suured võidud järgmiseid põlvkondasid ootavad.

Kampaaniat jälgides torkasid pähe kaks soovitust, millest on oma mõtete ergutamiseks abi loodetavasti igale oma huvirühma või valdkonna huvikaitsega tegelevale organisatsioonile.

1. „Kaevikusõda“ internetis peaks moodustama huvikaitse tegevustest ainult pisikese osa.

„Kaevikusõda“ on internetiajastul väga lihtne ja mugav pidada. Üks kirjutab artikli Delfis. Teine vastab Postimehes. Anonüümsed kommentaatorid möllavad mõlemas. Keegi avaldab seepeale oma arvamuse Twitteris. Temaga ühel nõul olevad inimesed jagavad ja laigivad seda sissekannet Facebookis. Ja nii edasi.

Igaüks oma kaevikus...

Iseenesest on hea, kui huvikaitse mõlema poole argumendid on internetist kergelt kättesaadavad ja ajaloo jaoks talletatud. Läbimurrete saavutamiseks tasub siiski inimestel suhelda otse inimestega, mitte artiklitel artiklitega. Keegi proua või härra kirjutas midagi, millega ei saa kuidagi nõus olla? Eesti on väike. Selle proua või härra telefoninumber on kergesti leitav. Küllap see kodanik on nõus kohtingule tulema, kus ta ikka pääseb. Kohvitasside ääres on koos hea rahulik arutada, miks keegi arvab nii, nagu ta just arvab… ja kas arvaja annab endale aru oma arvamuse avalikult kuulutamise tagajärgedest.

Ja-jah, see nõuanne kehtib ka kõigi nende kodanikuühenduste kohta, kes ajakirjanduse vahendusel mõnda ametnikku isiklikult või kogu ametnikkonda üldiselt lolliks, saamatuks või kelleks iganes sõimavad. Kas otsusetegijate ja potentsiaalsete koostööpartnerite sõimamine aitab huvikaitse eesmärkideni jõuda? Vaevalt küll, kui vastaspool just masohhismi ei naudi. Siit vihje eestkosteorganisatsioonide liikmetele: kui teie juhatuse liige kirjutab ajakirjanduses kurja tooniga või haleda varjundiga artikleid, on viimane aeg endale uue juhatuse valida.

2. Leida ühiseid eesmärke teiste huvigruppidega ja töötada ühes pundis nende saavutamise nimel. 

Meenutame seda prillidega poissi, kes oleks võinud olla „Erinevus rikastab“ kampaania postripoiss. „Minul on õigus olla see, kes ma olen…“ Me kõik oleme erinevad. Me kõik tahame õigust olla erinevad. Vähestele meist meeldib, kui teised on erinevad. Vähesed meist annaksid teistele õiguse olla erinevad. Neid inimloomuse tumedaid külgi arvesse võttes on huvikaitsetöös siiski võimalik leida ühishuvisid. Just nende abil võib olla mõeldav kõigepealt kogukondades, siis ühiskonnas jää liikuma panna.

Siinjuures meenub moslemite ja juutide koostöö Brooklynis (New York, USA).

Kogukondasid ühendav koalitsioon Brooklynis (viide: http://waab.moonfruit.com/#)

Seal mõned aastad tagasi õppereisil viibides jutustasid kahte traditsiooniliselt vaenujalal olevat kogukonda ühendava koalitsiooni eestvedajad mulle järgmist: „Me ei teeskle, nagu armastaksime üksteist. Me lihtsalt selgitame välja kogukondade ühised huvid (näiteks arstiabi kvaliteedi tõstmine, kuritegude vähendamine) ja teeme nendel teemadel koostööd. Meie ühistegevuse lähtekohaks pole konflikt – või selle vältimine – vaid ühiste huvide edendamine. Tore on see, et niiviisi vähenevad muidugi ka kogukondade vahelised konfliktid ja vägivallajuhtumid!“

Vot selline on tõhus huvikaitse, kas pole?

Kokkuvõttes, armas kodanikuühendus, kes Sa kaitsed laste, loomade või kelle iganes kaitsmist vajava subjekti huve:

1) Palun roni kaevikust välja. Räägi inimestega.

2) Leia inimestega rääkides ühised eesmärgid. Hakake koos nende nimel tegutsema. Siis ei jää omavahel võitlemiseks aega. Kaevikusse tagasi ronimine ei tule enam meeldegi.


Lisa kommentaar

css.php