“Sa oled mu elu ära rikkunud! Pidin ma su sünnitama!”

Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.

Tuhandeid ja tuhandeid sõnu räägiti täna toimunud konverentsil „Kuidas elad, Eestimaa laps?“ Selle üritusega tähistas Lastekaitse Liit seda, et 20 aastat tagasi ühines Eesti ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

Nimetatud rahvusvaheline dokument kaitseb lapsi. Neil endil ju puuduvad enamasti võimalused ja kogemused oma vajaduste eest seismiseks. Just parajal määral kaitstud lapsel – mitte liiga palju, mitte liiga vähe kaitstud – on suurimad võimalused kasvada endaga hästi hakkama saavaks täiskasvanud ilmakodanikuks.

Konverentsi korraldajad olid nutikad. Nad lasid lisaks esinejatele ka piltidel lugusid jutustada. Konverentsi toimumispaigaks olnud Rahvusraamatukogu seintele olid kleebitud mõned näited 1008-st tööst, mis laekusid lasteombudsmani joonistusvõistlusele „Minul on õigus…“ See konkurss andis lastele võimaluse oma õiguste üle mõtiskleda ja väljendada läbi kunsti neile olulisi teemasid.

Mis tuleb Sulle esimesena silme ette, kui proovid ette kujutada mõne laste joonistuskonkursi võistlustöösid?

No teadagi, mis…

Jah, lilli ja liblikaid ja sõprust oli piltidel muidugi ka. Kuid mitte ainult.

Kui laste tehtud piltidel ilutseksid ainult lilled ja liblikad ja käest kinni hoidvad naerunäod, oleks täiskasvanutel liialt kerge luua endale ettekujutuse, et oleme oma järeltulevale põlvkonnale suutnud rajanud maailma, mis pärineb mõnest armsast Astrid Lindgreni raamatust.

SA OLED MU ELU ÄRA RIKKUNUD! PIDIN MA SU SÜNNITAMA!
(tekst alloleval pildil)

Ühe tüdruku joonistus teemal „Minul on õigus kasvada turvalises kodus“.

 

Tõepoolest, sünnitusmajast ei anta kaasa käsiraamatut, mis aitaks lapsevanema ette valmistada kõikideks oma järglas(t)e üles kasvamisega kaasnevateks ootamatusteks ja muredeks. Elu õpetab ise – aga paljud lapsevanemad ei oska ise ilma juhendamiseta piisavalt kiiresti ja hästi õppida. Mõnikord on probleem nii suur, et ühe pere mõistus ei saagi sellele peale hakata.

Mitmetes sissekande alguses mainitud konverentsi ettekannetes rõhutati vajadust üleriigilise vanemahariduse programmi järele. Ikka selleks, et praegused ja tulevased lapsevanemad saaksid lapsevanema rollis veel paremini hakkama ja tunneksid sellest senisest rohkemgi rõõmu.

Üle poolte (62%) lastevanematest tunneb aga aeg-ajalt ebakindlust oma käitumise osas lapsevanemana. Üks kolmandik (34%) lastevanematest tunneb ebakindlust käitumise osas vähemalt kord kuus või isegi sagedamini. (EMOR 2008)

Kuid milleks loota vaid riiklikule programmile? Tegemist on ühe valdkonnaga, mis peaks olema suurepärane võimalus sotsiaalsele ettevõtlusele.

Vajadus on ju olemas.

Vajadus on olemas = kliendid on nõus maksma.

Kliendid on nõus maksma = sotsiaalne ettevõte on elujõuline. Ta aitab lapsevanemaid sõltumatult projektirahadest või annetajate toest. Ülejäävast rahast on võimalik aidata ka neid peresid, kes ise endale teenust osta ei jõua.

Pooled lastevanematest (50%) tunnistavad, et nad ei oska lapsele oma soove ja vajadusi edastada paar korda aastas või tihedamini. (EMOR 2008)

Vanemahariduse koolitused, nõustamised, tugirühmad igas vanuses emmedele-issidele – neid peaks tekkima nagu seeni peale vihma!!!

Aga – ei ole tekkinud.

76% Eesti elanikest on veendunud, et iga lapsevanem peaks ise laste kasvatamisega seotud probleemidega toime tulema. (EMOR 2008)

Siin peitub suur väljakutse peresid toetavatele kodanikuühendustele ja sotsiaalsetele ettevõtetele – Perekoolitusühingule Sina ja Mina (tuntuim kaubamärk: Gordoni perekool), Sihtasutusele Väärtustades Elu (tuntuim kaubamärk: PREP-paarisuhtekoolitus) ja teistele valdkonnas hingega tegutsejatele.

Kuidas panna (praeguseid ja tulevasi) lapsevanemaid nägema vajadust vanemahariduse järele? Tegemist on tohutult suure täitmata turunišiga. Organisatsioone, kes suudavad selle ära täita, ootab võimas edukogemus.

Ja lapsed, kelle vanemad on „vanemaharitud“… need lapsed ei pea kunagi mõtlema sellele, miks emme ja issi arvavad, et tema nende elu ära rikkus. Mõnusam on ju mõtelda hoopis mõtteid, mis tekivad taevatähti vaadates…

Siis esitatakse järgmistele konkurssidele veelgi rohkem pilte, millele on lilli ja liblikaid ja taevatähti joonistatud siira rõõmuga… mitte sellepärast, et kunstiõpetuse õpetaja arvates oleks oma päris pere-elu kujutamine lastekonkursi jaoks sobimatult karm teema.

Mul on õigus taevatähti vaadata (8-aastase poisi joonistus).

 

Kuidas panna (praeguseid ja tulevasi) lapsevanemaid nägema vajadust vanemahariduse järele?

Mida arvad Sina?


““Sa oled mu elu ära rikkunud! Pidin ma su sünnitama!”” on saanud 2 vastust

  1. Katrin ütleb:

    “Vanemahariduse koolitused, nõustamised, tugirühmad igas vanuses emmedele-issidele – neid peaks tekkima nagu seeni peale vihma!!! Aga – ei ole tekkinud.” – üks tasuta tugirühm tekkis 2007. aastal ja toimib imekombel õhinapõhiselt siiani. Tallinna ja ümbruse emmed jätkuvalt teretulnud, info tegudeks.blogspot.com .

  2. jaan ütleb:

    Aitäh, Katrin! Kui kellelgi veel häid näiteid või soovitusi, siis jagage palun julgesti. Nii saavad juba olemasolevad võimalused paremini ära kasutatud.

Lisa kommentaar

css.php