Sotsiaalne talupidamine: sisutühi uhkeldamine või hädavajalik defineerimine?

Paljudel inimestel võib ühiskonnaelu kirjeldavate märksõnade uputust jälgides pea ringi käima hakata. Kui Sind ei ole veel jalust suutnud rabada „vastutustundlik ettevõtlus“, „sotsiaalne ettevõtlus“ ja „sotsiaalne innovatsioon“, siis serveerin alljärgnevaga uue üllatuse. Väljavõte äsjasest „Maalehest“:

 

Viide: http://www.maaleht.ee/news/maamajandus/maamajandusuudised/sotsiaalne-talupidamine-imbub-itaaliast-eestisse.d?id=62915632

 

Sotsiaalne talupidamine? Just nimelt. Samal teemal toimub 13. detsembril konverents Jänedal. Veel pikemalt on teema kohta võimalik lugeda Maamajanduse Infokeskuse teemalehelt.

 

Viide: http://www.maainfo.ee/?page=3469

Mõni võib selle peale ikka täiesti endast välja minna. Miks on tarvis välja mõtelda uusi peeneid nimesid, kirjutada artikleid, korraldada konverentse? Kelle elu see paremaks teeb? Küllap nendel peenetel võõrsõnu sisaldavatel nimedel pole tegeliku eluga mingit seost ja on mõeldud vaid rumalatelt raha välja pumpamiseks!

Mina leian, et need uued peened nimed on sisuliselt hädavajalikud. Kui keegi suudab nad maakeelsemaks ja suupärasemaks lihvida, siis seda parem. Aga nende sisu on igal juhul tähtis.

Kõigepealt katkend „Maalehe“ juba eelnevalt mainitud Heli Raametsa artiklist, mis tutvustab Itaalia sotsiaalse talupidamise edulugusid:

Marina Iacchelli juhib ettevõtet, mis on kolm põlvkonda järjest sama maad harinud ja viimasel seitsmel aastal pakkunud tööd vaimupuudega inimestele.

Ta räägib viimatisest edukast ettevõtmisest, mille käigus hooldasid ja korjasid 15 vaimupuudega noort nende juures viinamarju ja teised 15 valmistasid marjadest Capodarco kooperatiivis veini.

Veinipudelile pandi kirja, et see on valminud sotsiaalse põllumajanduse käigus ja üks euro igalt pudelilt laekub puuetega inimeste stipendiumiks. Tarbijad ostavad hea meelega sellist veini.

 “Sotsiaalset aspekti kasutades loome tootele usaldust, tõstame tarbimist ja saame seeläbi rohkem raha, et seda uutesse projektidesse panustada,” toob Iacchelli välja.

Innustav, eks ole? See ettevõtja tahab ja suudab teha kahte asja ühekorraga – olla majanduslikult edukas ja aidata neid, kes end ise aidata ei suuda… ja keda keegi teine nii tõhusalt abistada ei oska!

Niisiis, nüüd üldisemad mõtted:

Kolm põhjust, miks uuenduslike ühiskondlike algatuste lahterdamine veelgi täpsemateks terminiteks on hädavajalik.

1. Uute nimetuste andmine aitab kirjeldada põnevaid ja uuenduslikke ühiskondlikke arenguid ning neid üksteisest eristada.

Mustvalges maailmapildis on kõik organisatsioonid võimalik paigutada kolme sahtlisse – 1) riigiasutused, 2) ettevõtted, 3) mittetulundusühingud. Õnneks on ilmakodanikud nutikad ja loovad. Juba tekkinud ja veel tekkivad vormid ei mahu vanadesse sahtlitesse enam kuidagi ära.

Kuidas nimetada firmasid, kes teenivad kasumit kogukonna ja looduskeskkonnaga siiralt arvestades? Või mismoodi kutsuda ettevõtteid, kes on loodud kasumi teenimise asemel hoopis mõne sotsiaalse probleemi lahendamiseks? Ja millise nime anda põllumajandusettevõtetele, kelle tegevuse viljaks on lisaks talutalutoodangule ka vaimse erivajadustega inimeste hea toimetulek ühiskonnas?

Vastutustundlik ettevõtlus, sotsiaalne ettevõtlus, sotsiaalne talupidamine – need pole teoreetilised kontseptsioonid, vaid katsed kirjeldada meie ümber tekkinud ettevõtmiseid. Just selliseid ettevõtmiseid peaks olema veel palju rohkem, et meil kõigil siin maamuna peal mõnusam elada oleks.

2. Sotsiaalsete uuenduste eri vormid on vajalikud, et iga probleemi eri tahud leiaksid lahenduse.

Miks on vaja asja nii keeruliseks ajada? Kas lihtsamalt ei saa? No ei saa :-) Elu ongi keeruline. Ainult ühte tüüpi sotsiaalsed algatused ei suuda kunagi kogu probleemi ära lahendada.

Võtame näiteks vaimse erivajadusega inimesed. Neile ongi tarvis erinevaid töökeskuseid. Mõnele sobib andmesisestus sotsiaalse ettevõtte poolt loodud töökeskuse kontoriruumis. Teisele sobib rohimine sotsiaalses talupidamises värske õhu käes. Kolmandale… võib-olla pole tänaseni seda tüüpi sotsiaalset ettevõtmist veel välja mõeldudki, mis sellele kolmandale sobiks! Nii et – mõnedki „sotsiaalne + mingi muu võõrsõna“ nimetused on veel leiutamata!

3. Erinevatel sotsiaalsete uuenduste vormidel on lisaks uutele nimedele ka erinevad vajadused, millega toetajatel ja kaasamõtlejatel tuleb arvestada.

Just siin peitub suurim praktiline põhjus, miks eri tüüpi sotsiaalseid algatusi võimalikult täpselt lahterdada tasub. Selleks, et neid tekiks rohkem – ja et juba loodud ettevõtmised oleksid tugevamad – on tarvis toetavat keskkonda. 

Milline on toetav keskkond praegu? Võtame näiteks sotsiaalse talupidamise:

Ainult ühte-kahte tüüpi toetusmehhanismidest ei piisa. Elu on mitmekesisem – vajadused on mitmekesisemad – toetusmehhanismid peavad olema mitmekesisemad.

Kokkuvõttes – uute nimede taga ei peitu rohkem segadust… vaid hoopis rohkem innustavaid näiteid tarmukatest eestvedajatest ja põnevatest tegutsemisvormidest!


Lisa kommentaar

css.php